Presidendi hinnang, et Eesti vabariigi presidenti pole riigi pealinnas vaja ja narvalanna Katri Raigi hoiatus, et ega teda eriti Narvaski tarvis pole, toob meid jälle tagasi ainuvõimalikult mõistliku mõtte juurde: järsku meil polegi presidendiametit vaja?

Esiteks, presidendil pole midagi teha. Kõik senised funktsioonid on kas formaalsused (vt kogu §78 põhiseaduses) või veel – kellegi teise tehtud otsuse väljakuulutamised (§ 107). Mõni koht on koomiline, näiteks see, et president kutsub kokku riigikogu – ei tea, mis hea pärast? Ainus tõesti sisuline funktsioon on suspensiivne veto – s.t presidendi õigus jätta seadus ajutiselt välja kuulutamata juhul, kui see ei vasta põhiseadusele. Aga ka siin teeb otsuse õigusnõunik (Ilvese ajal täitis seda rolli nüüdne õiguskantsler prof Ülle Madise). Pealegi saab põhiseaduslikkuse järelevalve viia üle õiguskantsleri ja riigikohtu pädevusse – viimase põhiseaduslik järelevalve on niigi alakoormatud.

Teiseks, neid funktsioone, milleks presidendi institutsioon loodi, enam ei ole ega tule. Üks põhjus oli see, et president olnuks isik, kelle riik kriisiolukorras (meenutagem, et NSVL relvajõud oli riigis veel sees!) välismaale saadab, et ta hoiaks pagulas-riigipeana riigi eksistentsi de jure. Sellele funktsioonile tõmbas praegune president ise kriipsu peale, kavandades minna sügist veetma Vene piiri äärde Narva, kus tema isik on enim ohus. Teine asjaolu oli see, et Eesti eesotsas pidi olema karismaatiline, võluv ja veenev isiksus, kes suudab viia „Eesti asja“ laia maailma. Sellest on Mihkel Mutt kirjutanud võrratu romaani „Rahvusvaheline mees“, mille kohta Lennart Meri on mulle tasakesi öelnud: „Jama on see raamat, muidugi. Aga see pole Muti süü, et kogu see aeg oligi üks suur jama.“

Lennart Meri oli saatuse kingitus Eesti rahvale õigel ajal ja õiges kohas. Midagi ligilähedast pole Eestil saja aasta jooksul olnud ja, jumala abiga, midagi nii võimsat ei lähe meil enam ka vaja.

Võimalik kahju on suurem kui kasu

Kolmas põhjus on idee, et Eestil olevat vaja erinevate jõudude ja võimude tasakaalustajat, on laenatud hilisest NSV Liidust, kus Gorbatšovi esimest (ja viimast) korda valides veendi meid – rahvasaadikuid – selles, et ilma tasakaalustava jõuta jätkub kompartei ülemvõim. Praeguselgi Venemaal räägitakse Putinist kui konstitutsioonilisest garandist, unustades, et just sellised garandid (Putin, Päts) on esimesed mehed põhiseadust rikkuma.

Muide, nagu näitab kogemus, võib ainuisikulise presidendi institutsioon muutuda parlamentaarse ja kogukondliku vaimuga riigis ohtlikuks. Pätsist ärme räägigi: kui ta poleks kehtestanud ainuisikulist diktatuuri ja maha surunud mistahes demokraatlikke ilminguid, siis puudunuks tal 1940. aastal ka võimalus Eesti riik rahulikus ja sõbralikus meeles Stalinile üle anda.

Aga on ka rahulikumaid näiteid. Kasutades ära riigikogu suvist istungivaba aega, vabastas Meri 30. juunil 2000 kaitseväe juhataja Johannes Kerdi, milleks tal polnud ilma riigikoguta õigust, ja määras – samuti selleks õigust omamata – kaitseväe juhatajaks hoopis admiral Tarmo Kõutsi. Seega oli kaitseväel kaks ja pool kuud kaks juhatajat, see tähendab et mitte ühtegi. Ja meie relvajõud olid tõsise konflikti korral võitlusvõimetud.

Pärast kuulsat Vao põgenikekeskuse põlengut viitas Toomas Hendrik Ilves süüdlasele – otsida tuleb valget EKREga seotut eesti noormeest. Asi jäigi lahendamata.

Omaette lugu on see, kuidas lahvatas nn maadevahetuse protsess, mis viis kohtu alla omaaegse suurima maa-erakonna Rahvaliidu, justament pärast seda, kui Rahvaliiduga seotud president Arnold Rüütel oli valimistel Ilvesele kaotanud. 

Ka justkui malbel presidendil pole võimalusi ega vajadust teha midagi head, aga ohtu võib ta riigile kujutada küll.

Presidendi kuninglik elustiil

Presidendiametil on ka demoraliseeriv mõju – ametile juurde pandud tilulilud (toapoisid, aednikud, autojuhid, kokad jne, kokku ca 65 inimest) ei käi kokku arusaamisega vabariiklikust elukorraldusest. Presidendi lihtne päritolu kaotab tähenduse, kui ta hakkab elama monarhi elu, milleks tal puuduvad õigused ja õigustused. Eks seisus korrumpeeri ka presidente – Päts oli koos Laidoneriga kõrvuni sees kõikvõimalikes hämarates ärides, Meri pani müüki talle kingitud poolsaare ja Ärma talu on omamoodi kroon kõigele, mis Kadriorust tulla või sinna minna võib.

Ärgem olgem väiklased, aga pangem siiski tähele, et presidendi pidamise lõbu ka maksab. Umbes 4,4 miljonit eurot. Võrdluseks – õiguskantsleri büroo eelarve on poole väiksem ning riigikontrolli ja riigikohtu oma vaid veerandi võrra suurem. Aga pole ju raske ette kujutada, kui võrratult suurem ja olulisem on töö, mida nemad teevad.

Riigipeaks võiks aga olla riigikogu esimees.

Jaga artiklit

113 kommentaari

R
Rahvuskogu  /   21:11, 7. veebr 2018
Eesti ei vaja Gräzinit.
A
Arved  /   18:39, 6. veebr 2018
See, mis presidentidest maha jääb on ikka päris kole. Ilvesest Ärma skeem ja Rüütlist... lugege, nüüd ilmus raamat. Ikka väga jube. "Viimane rüütel", Ernitsa kaunistuses, Rahvaliit pluss Keskerakond annab raamatuna väga halva segu.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis