15. juunil esietendus Keila kultuurikeskuses Andrus Kivirähki näidend „Isamaa pääsukesed” (lavastaja Priit Pedajas). Etenduse kavaleht (koostaja Ene Paaver) ei pakata meie paljukannatanud rahva heroilisest võitlusest –mida ehk näidendi pealkiri eeldab –, vaid annab natuke kõverpeeglis ülevaate viimase kümnendi sündmustest ja kurioosumitest.

Mulle teeb nalja, et iga kord, kui mõnele valitsuskoalitsiooni liikmele esitatakse küsimus alkoholiaktsiisi ja piirikaubanduse kohta, siis peab too ennast kringlisse keerama, et midagi loogilist vastata. See meenutab mulle rahvajuttu, kus Kaval-Ants käskis vanapaganal jõest sõelaga vett tuua. Mõlemat tegevust võib teha eri intensiivsusega, kasu pole aga kummastki. 

Taas on käes aeg, kui igal vähegi jalgpalliusku inimesel on tarvis vähemalt korra meenutada oma esimesi seoseid jalgpalli suurturniiridega. Lubage mul mitte olla erand ja viia põgusalt jutt 1998. aastasse, kui maailmameistrivõistluste finaalturniiri võõrustas Prantsusmaa. Tulevane spordiajakirjanik tegi põhjalikku statistikat nii ekraanilt nähtu kui ka oma tegevuse kohta. Millegipärast on mulle mällu sööbinud, et 64 finaalturniiri kohtumisest vaatasin ära täpselt pooled ehk 32. Kümneaastasest klutist debütandi kohta pole paha, kui klassikuid tsiteerida.

Kas peaksime sel aastal jaanitule tegemisest looduse ülima tuleohtlikkuse tõttu loobuma? Põuane varasuvi on juba kaasa toonud sellises ulatuses metsatulekahjud, millega Eesti pole pikkade aastate jooksul kokku puutunud. Ega ilma põhjuseta ole juba mõnda aega keelatud metsas ja maastikul lõkke tegemine, grilli kasutamine ja suitsetamine. Mõtlevale inimesele pole ametlikku keeldu vajagi, ta saab ise aru, kuivõrd ohtlik võib olla väiksemgi säde kollaseks kõrbenud maastikul. 

Linnavõim käsitleb linlaste aega, mis kulub ummikutes istumisele kui piiramatut ja tasuta ressurssi, mis ei maksa midagi. 

Iseseisva mõtlemisega kipub viimasel ajal vist kitsas käes olema.

14. juuni eel, ajal ja järel langetakse siin maal üleüldisesse leinameeleollu. Või siis läheb lahti midagi võistluse taolist. Et kelle perekond ikka rohkem ja süütumalt kannatas. Kes kauem istus. Kellel keegi ülepea esivanematest maha lasti, see on juba kõrgliiga ja tähtis inimene. Ja kelle vanarahvas küüditamata jäi, võib olla punaste sabarakkude järeltulija, muidu kahtlane isik ning tal on targem vait olla.

Olete ehk kuulnud – eestlased hakkavad paksus minema? Lapsed juba ollagi meil rasvas, ikkagi üks neljast esimese klassi minejast kannatab tõsiste lisakilode käes. Ent samas on toit üks väheseid meelelisi naudinguid, mida reserveeritud eestlane söandab endale lubada. Pole siis vaja imestada, et meie kehaümbermõõdud aiva kasvavad ja samal ajal ka neurootiline suhtumine toitu. Sellest võib ju aru saada. Siin elus võib kõik muu maha jätta, ära unustada ning ära salata. Ent toitu inimlaps hüljata ei saa, või muidu toituvast temast teised – näiteks ussikesed. 

Lugesin, et tasuta ühistranspordiga saab sõita üheksas maakonnas. Kas Eesti on nüüd jõudnud niikaugele, et iga maakond on omaette vürstiriik, kus valitsuse otsuste täitmine on vabatahtlik? Minister Kadri Simson andis suure suuga lubaduse, et Eestimaal hakkab kehtima tasuta ühistransport, mis vähendaks tööpuudust ja kergendaks inimeste elu. 

Jagatud mure olevat pool muret. Aga kui muresid on rohkem kui üks, pole neid tavaliselt kellegagi jagada. Hea, kui need on kaelas, pahatihti kasvavad need ju üle pea. Alustame hirmsamast. Postimees (12.06.2018) kirjutas, et peaministripartei vastu esitatud rahaliste nõuete kogusumma ähvardab sügiseks tõusta üle 1,5 miljoni euro. Seda juhul, kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) teeb parteile ettekirjutuse maksta tagasi 1,24 miljonit eurot, mis Keskerakonna kunagisel kampaaniameistril Paavo Pettail jäi aastatel 2009–2016 hämara skeemi käigus töötasuna saamata. ERJK leiab, et tõendeid tagasinõudeks on piisavalt, lisaks on nõude lubanud tsiviilkohtusse anda ka reklaamiärimees ise.

Ükskõik mida suuremat Eestis plaanitakse, kohe algab lõputu virisemine ja halin. Ohud puhutakse Godzillaks ja korraga sõltub eestluse kestmine mingist võsast või mudaaugust, millest varem keegi kuulnudki polnud. Ja mis kõige hullem – keegi võib kasu saada!

Asjaolus, et riigiaparaat on paisunud liiga kulukaks, ei kahtle enam ükski põlvepikkune poisike. Vananevalt rahvalt pole laekumas maksuraha, mis võimaldaks senist toretsevat riigipidamist jätkata. Sellest räägivad nii ettevõtjad, palgatöölised kui ka paljud poliitikud.

Mida öelda Õhtulehe palve peale kommenteerida Mart Helme viimatisi väljaütlemisi? (Mart Helme ütles Lihulas kõnekoosolekul: „Aga kui neile [neegritele] vastu pead koputada, siis see on õõnespuit!” – toim) Küllap Helme tahtis leheneegritele öelda, et neeger on täiesti neutraalne sõna! Või et keel ei muutu, vaid püsib igavesti ajas, kui esivanemate põllule visatud s**t sobis sõnana igas seltskonnas.

Võib vaid aimata, miks justiitsminister Urmas Reinsalu just nüüd halli passiga vangide väljasaatmist võimaldava eelnõuga lagedale tuli. Platsi mitte-eestlastest kurjategijatest puhtaks pühkimine on kõlav loosung, mis võiks riigikogu valimistel tuua Isamaale nii mõnegi lisahääle, kui seda piisavalt hästi välja mängida. Seda küll vaid juhul, kui valija ei mõista süveneda väiksesse kirja.

Tallinn on tore. Kohati kõditab kõhtu täitsa Lääne-Euroopa tunne – rongid on kaunid, nädalavahetusel peeti tänavatoidufestivali, kunagi valmib uus peatänav. Kõik on mõnus ja kõige paremas korras, kuniks tuleb tahtmine mujale kiigata.

Kõige lõbusam juhtum minu poliitikaelus oli see, kui tulin USA presidendivalimiste päeva lõpul (s.t. varahommikul) ETV suurde stuudiosse, kus USA saatkond oli korraldanud ühise snäksidega telekavaatamise sellest, kuidas USAs hääli kokku loeti.

Mis muutuks, kui lasteaed oleks kõigile kohustuslik, nagu näeb ette haridusministeeriumis koostamisel olev eelnõu? Lühike vastus on, et enamiku jaoks suurt ei midagi, sest olukorras, kus äraelamiseks käivad reeglina mõlemad vanemad tööl, jõuab lõviosa lastest niigi varakult lasteaeda igasuguse riikliku sunnita.

Reformierakonna välisministri ja ühe presidendikandidaadi Marina Kaljuranna otsus astuda Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda veel enne suurt suve tuli paljudele üllatusena.

Mõne nädala pärast pöörab maailm oma pilgu Venemaale, kus algavad 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. 

Mul on sellele küsimusele vastamiseks päris hea positsioon. Nimelt andsin üle kaheksa aastat peetud ameti „Ringvaate“ toimetajana ja asusin tööle Reformierakonda, kommunikatsioonijuhi ametipostile. Esimese hooga paistab, et minuga ei juhtunud selle sündmuse tõttu eriti midagi. Peas tunduvad olevat samad mõtted, oskuseid pole juurde tulnud ja tunded on endiselt segased.