Turu-uuringute ASi küsitluse kohaselt on ka oktoobris Eesti populaarseim partei Keskerakond, kellele annaks hääle 30 protsenti valijatest. Järgneb Reformierakond 28 protsendiga. Suuri üllatusi ja muutusi erakondade reitingutes pole viimane kuu toonud. Kui jätta kõrvale fakt, et suurenenud on nende vastajate osakaal, kes ei hääletaks mitte kellegi poolt või kes ei osanud oma eelistust öelda. 

Äsja kerkis taas päevakorda plaan viia Tallinna bussijaam Ülemistele. See on juba habemega idee, mis võimaldaks bussid senisele raudteepeatusele, Rail Balticu tulevasele terminalile ja lennujaamale lähemale tuua. Puhtalt ümberistumisi silmas pidades oleks see loomulikult mõistlik, kuid praegust olukorda arvestades tekib seoses selle plaaniga mitu küsimust.

Eesti Panga ekspresident Siim Kallas kirjutas Postimehes: "Meie kõigi, Eesti pankade klientide rahaülekanded on ohus. Mina ei soovita kellelgi üritada USAs arveid maksta mõne Eesti panga kaardiga.". Mis ohud võivad ilmneda Eesti pangakaardiga maksmisel?

See pole enam uudis, et internet ja eriti sotsiaalmeedia on ühiskondlikku suhtlust lühikese ajaga väga põhjalikult muutnud. Nagu iga tehnoloogia, võimendab see nii head kui ka halba. Plusspoolele tuleb kanda suhtluse demokratiseerimise: oma arvamust saavad väljendada ning ideede kandepinda katsetada kõik, kes seda soovivad. See on lihtne ega nõua palju ressursse. Kadunud on ajakirjanduse kui väravavalvuri filtreeriv roll. 

Igal aastal lahutab Eestis oma abielu 1600–1700 paari, kellel on ühised alaealised lapsed. Kooselu saab otsa ka väga paljudel vabaabielus olijatel, kes on samuti ühiselt lapsi kasvatanud. 

Uurisin Vikerraadio kodulehel Mart Meriste artiklit „Saastamise olemus", milles leidusid arvud, kui palju leidub iga inimese kohta Maal õhku, vett ja pinnast. Populatsioon suureneb, muudkui on juurde vaja "nipsasjakesi": uhkeid hooneid ja sõidukeid, ehteid, turismireise.

See on Konstantin Simonovi 1948. aastal kirjutatud näidendi pealkiri ja sisu oli muidugi padu-stalinlik. Aga hämmastav, et samasugune klišee, ainult tagurpidi - venelased on halvad ja meie kui lääne poliitilise reaalsuse osa, oleme head ja võime mõnitada kõrval-olevat Venemaad kuidas tahes. Alates Urmas Reinsalu ilkuvast nõudmisest Venemaa vastu „kahjud“ kinni maksta kuni lahmiva kriitikani professionaalse ajaloolase, poliitiku ja diplomaadi Mart Helme vastu, kes ühena vähestest (peale minu, muidugi) oskab Venemaa kohta öelda ka midagi tõsist ja sügavat.

Vähe sellest, et valitsuskoalitsiooni poliitikud otsustasid osa riigieelarvest n-ö katuserahana laiali jagada, on nad hätta jäänud ka selgitustega, kuidas teenivad palju kõneainet tekitanud rahaeraldised selliseid suuremaid eesmärke nagu regionaalareng või sündimuse tõus. Üks markantseimaid näiteid on Isamaa eestkostel loodav Eesti Pere Sihtkapital, millel puuduvad tegevuskava ja programm, kuid millesse on koalitsioonipoliitikud heas usus nõus panustama miljon eurot.

Kuna ma sain palve kirjutada lugu austatud eurodeputaadi Yana Toomi kultuuriautonoomia ideest siis, kui olin parajasti Kasahstanis, siis esimesena mõtlesin, et küllap enamik Eestis selle idee vastu ja poolt võitlejaid kujutavad vene kultuuriautonoomia all ette midagi sellist, nagu on siinne olukord.

Kui ma lugesin Marika Korolevi võidust Perekooli „kägude“ üle, meenus mulle, kuidas minagi olin kunagi anonüümne kommentaator. Robustsete tiitlite või pimedate reisisihtpunktidega pole ma kedagi kostitanud ja ilmselt olen elu jooksul kokku kirjutanud paarkümmend kommentaari, kuid noore ja aktiivse meediatarbijana tekkis aeg-ajalt ikka vastupandamatu soov oma sõna sekka öelda.

Kui pereasjad on sassis, rahaasjad ei laabu või on tervis korrast ära, siis saab abi mürgisest konnalimast? Kuid oodatud teadvuse avardumise või muude ebamaiste kogemuste asemel võib mürgi kasutamine kaasa tuua ka lihtsalt surma, nagu Eestis on ka juba juhtunud. Kloorijoojate usku selle imetabasesse väesse kõigi tervisehädade vastu ei väära miski, tagakiusatutena peavad nad vaid oma netisuhtlust senisest varjatumalt toimetama. Ning isegi tulemuslikult kräpi vastu võidelnud kunagine Kadrioru perenaine räägib ühtäkki kärbseseene austamisest – sellestki pidavat arstiks õppinu kinnitusel saama väärtuslikke ravimeid. Kas tõesti?

EKRE majanduslubadused on kui balsam rahamuredest muserdatud valija hingele. 

Jooksen läbi lompide vihma eest Estonia peatuse bussipaviljoni katuse alla peitu. 

Õieti polegi see ehk vanaks peeruks olemisega eputamine, kui meenutada, misasi oli tähitud kiri. Kirju ehk ikka mäletatakse, nagu ka postmarke, no lähebki jälle... Tähitud kirju saadi harva. Postkasti tuli teade, et sulle on tähitud kiri, tule postkontorisse järele. Vist võis ka postiljon sulle selle tuua. 

Tallinnas Eesti rahvusraamatukogus Tõnismägi 2 peatas läinud esmaspäeval üks selgelt üle 80 aasta vanune naine endast poole noorema naise ja küsis: „Kas see on Tõnismägi 14?“ „Ei, see on raamatukogu ja Tõnismägi 2, aga mis seal Tõnismägi 14 peab olema?“ küsis noorem naine. „Seal toimub homode vastu võitlemine!“ põrutas vanem naine. „Ah et teie võitlete homode vastu,“ imestas noorem naine. „Ja mis need homod teile teinud on?“

Nii ajaratas ringi käib. Järgmisel aastal möödub juba 150 aastat esimesest üldlaulupeost, kus üldjuhtideks olid Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) ja Aleksander Kunileid (1845-1875). Carl Robert Jakobson (1841-1882) pidas küll enne ja pärast seda kolm isamaalist kõnet, kuid oma jalga Tartusse ta 1869. aastal ei tõstnud. Jättis jonni pärast tulemata, kuna polnud rahul repertuaarivalikuga. Saksa laulupidu eesti keeles - nii olla ta väitnud. See veel ei tähenda, et ajalehe Sakala asutaja oleks olnud venemeelne mees.

Praegune segadus haigekassa lepingutega eriarstile pääsemiseks näitab selgelt, et meil on vaja patsiendi vaba liikumist ka Eesti sees.

Kummalisel kombel on toidu väärtus Eesti iseseisvuse aastatel kardinaalselt muutunud. Vanemad meist mäletavad veel seda lõputut planeerimist, kuidas iga toidukorra ajal kõik pereliikmed söönuks saaksid. Kaugemas minevikus jäeti jõuluõhtul söök ööseks lauale, kuna usuti, et see tagab järgmiseks aastaks perele piisavalt toitu. Paljudel nõuka-aja lastel on kindlasti meeles vanaema õpetussõnad, et toitu raisata ei tohi, ja kõik, mis taldrikule tõstad, tuleb ka ära süüa. Ja komme põrandale kukkunud leivalt vabandust paluda oli Eestis sajandeid.

Kuidas oleks lihtsam jagada kolm õuna kolme lapse vahel: leppida kokku, et igaüks saab ühe või veenda ülejäänud kahte, et nemad oma osagi kolmandale annaks? Selle tekstülesande lahendamiseks pole matemaatikat vajagi, sest piisab inimloomuse tundmisest. Kas saabki siis valitsusliidule, kes maksulangetustes kuidagi kokkuleppele ei jõudnud, ette heita, et ligi veerandsaja miljoni euro eest otsustati teha hoopis väiksemaid regionaalseid rahasüste, mistõttu ei saa ükski võimupartner tunda, et temaga ei arvestatud. .

Astusin eelmisel nädalal automüügisalongi sisse kindla teadmisega võtta liisingusse oma esimene sõiduauto, mille soetamist olen kaalunud juba pikalt. Ennekõike vaaginud just seda, kas osta kasutatud või uus masin. Otsus langes uue kasuks. Eelkõige laiskuse tõttu – soodsalt soetatud autosse tuleb rohkemgi investeerida.

Riigikogu liikmete arvu vähendamise idee on nagu krooniline kujuteldav haigus. See kerkib üles ikka ja jälle, on oma sisu poolest tühi ning ilma pikaajalisema positiivse mõjuta Eesti poliitikale. Riigikogu tööd ja valitsemist ainuüksi see paremaks ei muudaks, sellega seotud kulude kokkuhoid oleks minimaalne ning viiks Eesti eemale meiesuurusele riigile optimaalsest parlamendiliikmete arvust. Kõigele lisaks seda praegustes tingimustes niikuinii ei juhtu. Poliitikute hulgas sellele ilmselgetel põhjustel toetus puudub. Kui Eesti poliitikas on kuskil probleem, siis on see mujal kui riigikogu liikmete arvus ning loodetavasti sellise ettepanku odav võlu ja populaarsus väheneb.

Minu sõnum justiitsministrina on olnud selge – noortejõukude vägivallale peab riik karmimalt ja mõjusamalt reageerima. Ülbe ja jõhker vägivallategu peab saama kiiresti tõhusa karistuse, mis hoiatab teisi ja kutsub süüdlase korrale. Ja süüdlane peab teadma, et riik reageerib jäigalt. Ühemõtteliselt – ei ole normaalne, et vägivallatsejad lihtsalt ringi jalutavad.

Kallid kaasvõitlejad, euroskeptikud! Ma ei ole pooli muutnud. Seda enam, et meil on olnud ja on õigus ning ma kogen seda Euroopa Parlamendis igal tunnil. Meie vastased on euroföderalistid, kes ei saa aru või ei taha probleeme näha. ALDEski on palju seda jama, mille eest me neid seitseteist aastat („Vaba Euroopa“ – Raig, Helme, Gräzin) nahutanud oleme ja meil on olnud alati õigus. Diskrimineerimine põllumajanduses, Euroopa föderalism, elektrihindade tõus, rahakantimine Kreekale ja Mundelli teooria. Kusjuures kreeklased elavadki meist paremini.

Nädal algas sellega, et justiitsminister Urmas Reinsalu  tutvustas meile  oma uut lapsukest. Lähemal vaatlemisel  selgus, et  tegelikult  Reinsalu polegi lapsukese isa. Tegelik isa elab Brüsselis ja lapse nimi on  hoopis  EL 2016/943.

Dannar Leitmaa tõstatas oma arvamusloos „Miks maksan sotsiaalmaksu, kui ma arstile ei pääse?“ mitmeid ravikindlustuse ja arstiabi kättesaadavuse küsimusi. Vastan omalt poolt. Esmalt natuke numbritest ja sellest, miks ühiselt rahastatud tervishoid on Eestile parim lahendus. Eestis kasutab 1% inimesi ära kolmandiku (30%) arstiabi kuludest. Kui vaadata elanikkonda tervikuna, siis 50% inimesi kasutab ära 97% tervishoiu rahast. Ja ülejäänud 50% kulutavad üksnes 3% rahast.

Järgmise aasta riigieelarve paistis valmivat kui lepase reega. Sellist harmooniat ja üksmeelt tähtsa dokumendi kaante vahele saamisel annab ajaloost mäletada. Ei mingeid vaidlusi, ei mingeid erimeelsusi, justkui ei koosnekski võimuliit kolmest erineva maailmavaatega erakonnast. Valitsus raporteeris eelarve kokkusaamisest naeratavate nägudega ning oli valmis oma töö tulemuse riigikokku edasi saatma. Peaminister ütles, et see on eelarve kõigile Eesti inimestele. Sotside juht teatas, et eelarve toob ühiskonda jõukust ja hoolivust. Kuid selliste avaldustega idüll ka piirdus.

Kelle kätte 33 protsenti palgasaaja praegusest sotsiaalmaksust selle kaotamisel jääks? 

Suvi on läbi, aga Weekend ei lähe meelest. Juba eelmisel aastal algasid jutud, et Weekend festival kolib Pärnust Tallinnasse Stroomi randa.