Lugesin eelnõu hoolikalt läbi, mõhkugi aru ei saanud. Eesmärk iseenesest on üllas - aidata ettevõtjaid ja võidelda kõlvatu konkurentsiga. Lugesin eelnõu teist korda läbi, ikka aru ei saanud. Siis avasin eelnõu lõpus asuva kooskõlastuste tabeli ja hingasin kergendatult. Selgus, et ka riigikohtunikud ei saa asjast mõhkugi aru.
„Kui eelnõu ärisaladuse mõistet lugeda, siis tuleb tõdeda, et see on raskesti hoomatav,“ tunnistab riigikohus ja jätkab: „Tegelikult ei ütle see ärisaladuse sisu kohta mitte midagi. Seadus peab olema arusaadav võimalikult paljudele isikutele ning kui mingil põhjusel ei ole võimalik esitada seaduses endas selget teksti, tuleb selgitusi jagada vähemalt seletuskirjas. Seega oleks vajalik vähemalt eelnõu seletuskirjas tuua näiteid, milles võib seisneda ärisaladus.“
Viimaks pärivad auväärt riigikohtunikud justiitsministeeriumilt otse: „Kas selliseid ebaselgeid definitsioone peab pimesi Eesti õiguskorda üle võtma? Kas selles küsimuses on olnud varem probleeme?“
Justiitsministeeriumi vastus on jahmatav: jah, selliseid ebaselgeid definitsioone peab pimesi Eesti õiguskorda üle võtma.
Ministeerium tunnistab, et nii on ka varem juhtunud. Seega ütleb justiitsministeerium selges maakeeles auväärt riigikohtunikele , et lõuad pidada ja edasi teenida! Pole teie asi pärida, mis loom see ärisaladus õigupoolest on. Eurodirektiiv tuleb muutmata kujul vastu võtta ja kogu lugu. Isegi siis kui selle sisu segasemast segane on.
Mida kuradit, mõtlesin Toompea lossi kõrges kabinetis auväärt kolleegide seltsis istudes. Eesti vabariigi justiitsminister nõuab meilt, riigikogulastelt eurodirektiivi pimesi ülevõtmist, aga arvab samal ajal miskipärast, et Eesti on suveräänne riik.
Kommentaarid