Praeguse Õhtulehe ühe eelkäija Sõnumilehe endine terava sulega tippajakirjanik, vahepeal kultuuriministri ametit pidanud Raivo Palmaru uurib nüüd teadlasena meediat ja leiab, et lugeja ei usu ega vaja enam Eesti ajakirjandust, sest see ei kajasta talle korda minevaid teemasid. See on aga ohtlik, sest lugejate-vaatajate puudumisel ei tule ajakirjandus enam oma turul toime ja mis veel hullem – kaotab võime luua ühiseid tähendusi ja teadmisi.

Avalikkus pole sinust 10 aastat midagi kuulnud, kas see on olnud su teadlik valik või tunned, et oled teenimatult unustusse vajunud?

Ma olen tagasi tõmbunud küll, aga see on olnud mulle erakordselt õnnelik aeg. Ma olen viimase viie aasta jooksul kirjutanud kuus artiklit maailma kommunikatsiooniteaduse tipp­ajakirja, seitsmes on ühe teise ajakirja toimetuses. Ma olen esitanud täiesti uue teooria, olen lahendanud [Edmund] Husserli intersubjektiivsuse probleemi jne. Eestis pole keegi sellest midagi kuulnud. Mu viimast ilmunud artiklit arutasid mullu novembris teadlased USAst, Saksamaalt, Belgiast, Tšiilist, Prantsusmaalt, Venemaalt ja mujalt. See kirjatöö esitas uue lähenemisviisi kommunikatsiooniteaduses ja sotsiaalteadustes laiemalt. Nii et sisult läheb väga hästi, formaalselt aga mitte, sest ma ei ole saanud oma käsitlusi Eestis üldse tutvustada, isegi mitte Tallinna ülikoolis, kus ma ametis olen. Väidetavalt ei saa keegi sellest midagi aru (naerab).