Eesti uudised

Paul Poom – 15 aastat kannatusi (118)

Maarius Suviste, 17. märts 2008, 00:00
PARANEB TASAPISI: See pilt on tehtud viis aastat tagasi. Selle ajaga võrreldes on perekonna ja sõprade sõnul Paul Poom paranenud. Teda rõõmustavad head inimsuhted ja inimestega suhtlemine. Arhiiv (Arno Saar)
Tallinna vanalinnas 15 aastat tagasi jõhkralt läbi pekstud ja seetõttu invaliidistunud endine näitleja Paul Poom kosub tasapisi. Ta käib kirikus, viskab nalja ja tunneb lastest rõõmu. Kuid üksi ta paraku hakkama ei saa.

Kunagine armastatud näitleja Paul Poom (49) on pärast õudset õnnetust elanud koos ema Ilse ning tema elukaaslase Henno Hundiga. Nemad on Pauli eest hoolitsenud kõik need 15 rasket aastat.

Perekond elab vaikset tagasihoidlikku elu. "Me saame hakkama," ütleb Henno Hunt, Oleviste pastor. "Ega see kerge ole, aga me saame hakkama. Algul oli ikka väga-väga raske."

Paul on sügava puudega invaliid. Ta on küll kosunud, kuid see on ka kõik. Paranemine käib tibusammul ja vaevanõudvalt, sest peksmine oli niivõrd ränk. Paul saab endaga hakkama nii palju kui see võimalik on. Ligi kahe meetri pikkune Paul saab juba ise kõndida, esialgu veel tasa ja targu. Ta sööb ise. Kuid nägemine paranenud ei ole ja toiduvalmistamisega ta hakkama ei saa.

Kui pärast õnnetust oli ta agressiivne, siis nüüd on ta muutunud rahulikuks. Ta on heasoovlik, heatahtlik. Ta huvitub maailmaasjadest, tunneb Eesti elu vastu huvi. Ta on mõnusa ütlemisega. Ta on taas leidnud huumorimeele. Naer on terviseks, ja seda teraapiat on Ilse ja Henno tema peal ka kasutanud.

Nad loevad Paulile ette Baskini anekdoote. Ja küll siis Paul alles naerab. Ta naerab kogu südamest ja see on talle hästi mõjunud.

Pauli lapsed (poeg ja tütar ning tütrepoeg) on tublid – nad ei ole isa ja vanaisa unustanud, käivad tihti vaatamas, lihtsalt rääkimas. Ja see teeb Paulile nii suurt rõõmu, mida on sõnadesse panna raske, kui mitte võimatu.

Mis juhtus Paul Poomiga viisteist aastat tagasi?

Paul Poomile tungiti kallale 1993. aastal. Tagantjärele on täpset kuupäeva raske kindlaks teha. Teada on vaid niipalju, et see juhtus veebruari lõpul või märtsi algul.

Haiglale eelnev lugu on siiani suur mõistatus. Ta leiti ühel hommikul vanalinnast Vene tänavalt jõhkralt läbipekstuna ja teadvusetult. Tal olid tohutud peahaavad, taskud tühjaks röövitud. Kuid haigla asemel viisid politseinikud ta hoopis Männiku kainestusmajja betoonile vedelema.

Teised tõusid ja jalutasid minema, kuid Paul ei tõusnud. Alles siis kutsusid korravalvurid arsti. Saanuks Paul arstiabi kohe, võinuks ta saatus kujuneda hoopis teiseks – võib-olla tunneksime teda mõne teatri tippnäitlejana, võib-olla mõne telesaate vaimuka juhina.

Ema Ilse sai pojaga juhtunust teada tuttavalt. Nimelt töötas Mustamäe kiirabihaiglas tuttav kirurg, kes märkas haigevoodis julmalt läbi pekstud Pauli. Haigusloo järgi oli ta nimi Tundmatu Paul.

Pilt, mis Ilsele haiglas avanes, oli hirmus. Poja pea parem pool oli täiesti must, silmi näha ei olnud. Ta vähkres hirmsasti. Ema jäi poja voodi kõrvale vahel kauemaks, vahel lühemaks ajaks istuma. Paul oli nädalaid koomas. Ta oli haiglas mitu kuud, tehti kaks ajuoperatsiooni.

Enamik arste lootust ei andnud: vaevalt mees enam jalgele tõuseb, on vaid aja küsimus, millal... Kuid Paul tuli tasapisi välja. 1994. aasta algul tõi ema poja koduravile.

Paul õppis tasapisi uuesti rääkima, tema esimene sõna oli "ema". Ta õppis jälle ise kõndima, ise sööma. Ta õppis taas kirjutama. Tema esimesed tähed oli o ja i. Mälu paranes tasapisi.

Ema uus kaasa Henno tõi Paulile vaegnägijate Uue Testamendi. Paul leidis tee Jumala juurde. Jumal aitas teda. Ja aitab teda nüüd ja edaspidigi.

Sõber Raivo: Pauli rõõmustab suhtlemine

Paulile on alles jäänud vaid mõni üksik tõeline sõber. Üks neist vähestest suurtest semudest on Draamateatri näitleja Ain Lutsepp, kursusekaaslane lavakunstikateedri päevilt. Lutsepp soovib ka ajalehe vahendusel sõbrale palju jõudu ja jaksu.

"Sõber Paul elab päris hästi. Paul tunneb ennast nii hästi, kui üks raske töövõime kaotusega inimene tunda saab. Oma piiratud nägemise juures on ta uudishimulik ja elurõõmus, usk ja lähedaste hool on tema puhul imet teinud," rõõmustab Raivo. "Paul on inimene, kes minu meelest tänu lähedaste usule ja uskliku kogukonna toele on leidnud usu. Juure, millele tugineda. See annab kindlustunnet ning teeb rõõmu Paulile enesele, Pauli lähedastele ja ka minule."

Kahjuks ei saa Raivo ja Paul tihti kokku, umbes neli korda aastas. Aga see-eest räägivad nad telefonis iga nädal. "Viimati käis Paul meil õhtust söömas ja enne seda käisime Kumus," meenutab Raivo. "Räägime ikka maast ja ilmast, Pauli ja minu toimetamistest. Elumuredest ja -rõõmudest, nagu sõbrad ikka."

Raivo teatab, et sõber Pauli rõõmustavad head inimsuhted ja inimestega suhtlemine. "Tal ju liikumis- ja nägemishäirete tõttu raske väljas käia. Kui näed, kui palju rõõmu võib Paulile suhtlemine ja väikesed asjad teha, siis saad ka ise aru, mis elus tegelikult tähtis on – rääkimine ja suhtlemine."

Raivo pole Pauli viimasel viiel aastal kordagi vihasena näinud. "Sellised inimlikud omadused, nagu auahnus, kadedus ja viha on talle võõraks jäänud," teab sõber. "Elus ju palju mõnusamaid asju."

Suvel täitub Paul Poomil 50. eluaasta.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee