12
fotot

Jalgsimatka Läti piiri ääres asuvas Luhasoos vürtsitab ööbimine kummituste seltsis.

Võrumaa ainus sookaitseala Luhasoo on nagu üks lage märg laiguke keset künklikku loodust. Raba nagu raba ikka, mida läbib ca 5 km matkarada ning kus infostendide põhjal on võimalik tutvuda soo erinevate arenguetappide ja rabatüüpidega.

Matkarada on korralik, kuigi kohati ujutab vesi rajalauad üle. Tõenäoliselt rabaserva kraavides tegutsevate kobraste kätetöö tulemusena.

Külmal ajal pole sellest suurt probleemi, sest vesi on valdavalt jäätunud ning rabapindki piisavalt kandev, et seal kuiva jalaga liikuda saaks.

Raba keskel asuv väike järveke pakub maalilisi vaateid eriti just päikesetõusu või -loojangu ajal. Siis peegelduvad järvejäält taevavärvid, päikese veripunane kuma, metsade kontuurid, pilvejooned. Ilus vaatepilt, seda võiks pikalt nautima jääda. Kuid raba peal tuhisev külm tuul muudab olemise peagi kõhedaks ning tuleb edasi sammuda.

Varsti märkab silm kõrgemaid puid. Ning ei möödu palju aega kui jalg kuivemale ja kõvemale rabasaarele astub. Veel veidi - ja silma jääb väike ehitis puude all.

Pisike matkaonn rabasaarel on igaüheõigusega - kes soovib, võib seal jalgu puhata ja väikese eine võtta. Kel aga aega laialt, saab matkaonni soojaks kütta, lavatsitele asemed laotada ning talveöö sügaval rabas mööda saata.

Luhasoo matkaonni ööbima jääjaid ootab tihtipeale ka väike "preemia".

Nimelt pole harvad need juhud, mil keset ööd, just kõige magusama une ajal, vajub lahti matkaonni uks. Ent keegi sisse ei astu, vaid tuul tuhiseb ja peksab lumeräitsakaid sooja tuppa.

Kui siis end kirudes asemelt üles ajada ning ust sulgema minna, ei jää õues taskulambi valgel kedagi silma. Uks uuesti kinni ning magamiskotti sooja.

Ja taas, uinumise piiri peal olles, kostub kõva kriuksatus ning matkaonni uks on ristseliti lahti.

Kogu lavatsilt tõusmise ja ukseni komberdamise protsess kordub, ent ei ole kedagi õues ega toas, kes ukse avada võiks. Käepäraste vahenditega ust tugevamini riivistades võib vast kindel olla, et rohkem see tuule tõttu lahti ei vaju.

Ent võta näpust - möödub veidi aega ja uks on jälle avali.

Ukse lahtivajumises ei maksa süüdistada loodusjõude ega pahatahtlikke matkaselle, metsloomadest rääkimata. Tegu on Luhasoo kummitusega, kes oma süütute ukseavamistega onnis ööbijaid kimbutamas käib.

Omal ajal oli Luhasoo metsavendade pelgupaigaks, kelle punkrid olevat asunud ka sellelsamal rabasaarel. Seal toimunud lahingud, mis mitmele metsavennale saatuslikuks said. Langenud maeti sinnasamma rabasaarele. Oletatavad hauakohad, mis saarel isegi hea otsimise tulemusel leitavad, on aga väga kummalise kujuga. Mõõtudelt väikesed, otsekui oleks hukkunutel jalad või pead maha raiutud. Kes teab, äkki needsamad hukkunud metsavennad käivadki matkaonnis peatujate öid meeldejäävamaks muutmas?

Ööbimisega või ööbimiseta, koos või ilma kummitusteta - matk Luhasoos on meeldivaks vahelduseks Võrumaa muidu valdavalt künklikel maastikel liikumisele.

NB! Kes kavatseb kummituste seltsis öö veeta, peab küttepuud matkaraja algusest ise kaasa võtma! 

Asukohad:

Luhasoo matkarada: 57.640612,26.887119

Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeesti  Avasta Eesti lehelt kodulehelt. 

Jaga artiklit

3 kommentaari

  /   17:46, 7. veebr 2015
ma viskan kummitust saapaga kui ta ust näppima tuleb.
T
TUOPSU  /   16:01, 6. veebr 2015
nii rumalut juttu on isegi raske kommenteerida. laps ära käi täiskasvanute leheküljel

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis