14
fotot

Eestlaste vastlatraditsiooniks on liulaskmine. Mida pikem liug, seda pikemad linad. Üks korralik pikk liug läbi Eestimaa looduse pakub lisaks linadele unustamatuid vaateid ja elamusi. 

Kuna lund sel talvel on vaid jaopärast ning enamikele kelgunõlvadele sellest ei piisa, siis tasuks mõelda alternatiivse liulaskmise viisi peale. Kasutades selleks tänapäeva tehnikat.

Sõltuvalt omatavast sõiduvahendist (tõukekelk, jalgratas, sõiduauto, maastur jne) saab planeerida ka "liulaskmise" pikkust.

Üheks huvitavaks viisiks on GPS-seadme kaasamine seiklemisel.

Ei, mitte asukoha tuvastamiseks. Neil seadmetel on ka hulk taolisi funktsioone, mida enamik kasutajaid ei tea.

Näiteks saab sihtpunkti (misiganes koht kusagil Eestimaal) sisestamise järel määrata ära sõidu või liikumise meetod. Enamik valib kas "lühem" või "kiirem" tee. Aga paljudele GPS-seadmetele ning nutiseadmetes töötavatele GPS-programmidele on juurde lisatud ka nö "seiklemise" funktsioon.

See võib olla erinevate nimetuste all, ent idee on ikka sama - selle asemel, et tavapäraseid või üldkasutatavaid maanteid mööda kulgeda, viib see funktsioon seiklushimulise ränduri uutesse tundmatutesse paikadesse.

Näiteks teekond Tallinnast Tartusse võib taolise funktsiooni kasutamisel kujuneda päevade, kui mitte nädalate pikkuseks uitamiseks paikades, kuhu muidu eales ei satuks.

Loomulikult tasub seejuures arvestada kasutatava liikumisvahendi võimekust. Iga masinaga jäiseid mäkketõuse või mülkaks muudetud metsateid läbida ei ole võimalik, samuti võidakse suutlikumate maasturitega jõuda ühel hetkel punkti, kuhu keegi appi tulla ei suuda.

Leebem variant on aga lihtsalt mööda metsa- ja külateid kulgemine. Marsruutidel, mis on läbitavad enamikele sõiduvahenditele.

Selliseid hiigelterritooriume, mis pakuvad lõputult avastamisrõõmu, leidub Eestis küllaga.

Näiteks Kuusalu polügoni põhjaosa, Kõrvemaa hüljatud alad, Tudusoo, Kaibaldi kaitseala, Kirikuvalla metsad, Kikepera raketibaas, Hummuli piiritsoon, Mustoja maastikukaitseala, Parmu.

Eelnev loetelu oli vaid väike näide inimtühjadest maastikest Eestis, kus saab pikalt ringi seigelda. Kohtasid, kuhu minna ja kus suvaliselt tiirutada, on palju rohkem - enam-vähem igaühe kodukandis.

Seal võib näha-kohata kõike, millest valimiste eel poliitikud rääkida ei soovi. Hüljatud talud, inimtühjad külad, räämas laudakompleksid, lagunenud militaarrajatised.

Lisaks metsik loodus, kuhu vaid metsade röövraiujad tee leiavad. Aga ka metsloomad, kellele nood piirkonnad pelgupaika pakuvad. Sekka mõni miljööväärtuslik koht või vaatamisväärsus. Kuid kõik muu iseloomustab Eestimaad sellisena, nagu see oli aastasadu tagasi.

Ning kui viimaks tsivilisatsiooni tuled läbi metsa vilguvad, siis saab ka vastlapäeva traditsioone täita. Ent samas - hernesuppi võib mekkida mõnes külakõrtsis või ise lõkke peal valmis meisterdada.

Ainult kuklitega on tänapäeval väike probleem - poodides, kus need juba otsas pole, on kuklite hinnad varasemate aastatega võrreldes mitmekordistunud. 

Asukohad:

Kuusalu polügon: 59.379318,25.804653

Kõrvemaa: 59.157847,25.447263

Tudusoo: 59.083650,26.763376

Kaibaldi:  58.921967,22.613000

Kirikuvalla: 58.566628,26.380200

Kikepera: 58.310963,24.883208

Hummuli: 57.871096,25.957531

Mustoja: 57.890734,27.660949

Parmu: 57.520672,27.350730

Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeesti  Avasta Eesti lehelt kodulehelt. 

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis