Ei teagi kohe, kas võtta kapo järjekordset teadet oma ridadest kaabaka mahavõtmise kohta kui kingitust kallile Eesti vabariigile tema 93. sünnipäevaks või valiti ajastus nimme selline lootuses, et teema pühade käigus ära vajub. Kuidagi palju aga on kapo tegelasi viimasel ajal orki lendamas, seega peab erinevalt siseminister Ken-Marti Vaherist küsima, mis kapos üldse toimub?

Seadusemuudatusele, mis kaotab võimaluse poolte kokkuleppel ja omal soovil töölt lahkujatel töötuskindlustusest hüvitist saada, on leidunud ka eestkõnelejaid.

Riigikogulaste kuluhüvitised viivad nad viimaks sohu, kui pole juba seda teinud. Lööks siis korra majja ja lõpetaks laristamise, muudaks kardinaalselt süsteemi, aga ei – välja võetakse viimne kui sent.

Juba kahe nädala pärast lubavad ametiühingud korraldada Eestis enneolematu streigilaine, millega protestitakse valitsusliidu ülbuse ja sotsiaalpartneritega arvestamata jätmise vastu. Lisaks ametiühingute keskliidu korraldatavatele tööseisakutele kavatsevad streikida õpetajad, õed ja arstid.

Tänapäeva maailmas on teraviljaseemnete kasutamise reguleerimine intellektuaalse omandi kaitse raames reaalsus, mitte fooliummütsikeste kandjate loba, kirjutab bioloog Aleksei Lotman.

Siseministeerium on saanud sümboolseks ametiasutuseks, kuhu on ministriteks määratud patuseid. See valitsusasutus peaks eriti hoolikalt kinni pidama põhiseaduse nõuetest ja koos oma allasutustega kaasa aitama seaduste täitmisele. See ongi tema tegevuse põhifunktsioon.

Riigikogu liikmetele kuluhüvitiste maksmise võiks ära lõpetada või vähemalt seda põhjalikult reformida. Senine kord riivab valusalt arusaama ühiskonna solidaarsusest.

Astunud välja oma Kalamaja korterist, tundsin õhus kohe midagi sellist, mida kolm kuud pole olnud – päike, soe õhk ja kullipilgul varitsevad katuseääred. Minu üürikorteri ja töökoha vahe on umbes kaks kilomeetrit. Võtan hommikuti selle tee alati jalgsi ette, et pea tööülesannete täitmise ajaks värskeks saada. Olin jõudnud paarsada meetrit kõndida, kui tundsin, et keegi oleks nagu pudrunuiaga pähe põrutanud – põlved läksid nõrgaks ja pilt hakkas kotti pugema.

Kas ka teid vaevab küsimus, kuidas edasi? Ehk täpsemalt: mida küll elektri, vee, sooja, jäätmeveo ja muude eluks tarvilike vahendite/ressursside hinnatõusuga ette võtta?

Vikerraadios tsiteeriti Eesti Konjunktuuriinstituudi teadlasi, et meil on alanud toiduainete hindade langus. See oleks suures majanduskitsikuses rahvahulkadele tõeline kingitus, kuid kahjuks on see suvalise tegelikku olukorda ilustava üksikjuhtumi üldistamine kogu riigile.

Viimase paari nädala rahvakogunemisi arvestades on näha, et rahvas ei kipu enam pika aja jooksul valitsuse ülbuse vastu kogunenud vimma enda teada hoidma. Seni on Eesti valitsused saanud nautida ilmselt maailma ühe rahulikuma rahva valitsemist, kes on nurinata alla neelanud kõik viimase paarikümne aasta hoobid. Kuid siis lasi universumi peadirektorina riigikogu ees ärbelnud peaminister Ansip fooliummütsi ja seemnete abil džinni pudelist välja.

Eesti riik on rohkem kui 20 iseseisvusaasta jooksul liikunud parempoolsete juhtimisel järjekindlalt enda õhendamise suunas. Et sotsialismiajal oli riiki liiga palju ja kapitalismi kuldsel ajastul niimoodi ei saa. Ent tegelikult pole asi sotsialismuses või kapitalismuses, vaid puhtalt mõtteviisis.

Meie kõrgtehnoloogilisel meditsiinil on olnud intensiivne positiivne areng. Paljud kallihinnalised uuringud ja keerulised operatsioonid on patsientidele tasuta, neile, kellel on haigekassakindlustus.

Kahju, et me ise ei taibanud, et Tartu tagamaale projekteeritud ekstravagantne ja hirmkallis ERM turismimagnetina ei tööta.

Eesti vastupanurinne pooldas 1944. aastal mobilisatsiooni, kuid probleem on selles, et osa mehi sattus väga halva koha peale, mille järgi nad on tänaseks sõjakurjategijad. Osa mehi sattus rindele ja n-ö õigesse kohta ja nemad on nüüd n-ö tegijad.

Koalitsiooni plaan taganeda töölepingu seaduse vastuvõtul kompromissettepanekuna kokku lepitud hüvitisest ka vabatahtlikult töölt lahkujaile on häbiväärne.

Palju õnne, Eesti riik! Lihtne inimene andis alla ja ametnikud võitsid.

Erinevalt elust linnas on elu maal päriselu, kirjutab maal elav poeet ja kirjastaja (:)kivisildnik.

Nõmme Kalju on üks Nõmme olulisemaid spordisümboleid. Klubi tegutseb 1923. aastast. Eelmisel hooajal jõuti Eesti meistrivõistlustel hõbemedalini. Vutti taob seal sadu väikesi jalgpallilootusi.

Miks peame maksma, et veetaks ära prügi, mis sokutatakse meie kodudesse väevõimu ja valskusega, küsib näitleja ja teoloog Malle Pärn.

1. ANSIP KAHETSES (?)

Huvitav, kas ametiühingud said julgust möödunudnädalastest üllatavalt osalejarohketest ACTA-demonstratsioonidest? Igatahes kutsutakse laupäevaks Tallinna meelt avaldama «kõiki, kes soovivad väärikat tööd, paremat elu ning oma rahvast austavat valitsust».

On tänapäeva tõsiasi, et Eesti silmipimestava majandusedu glamuursema poole kõrval on alati eksisteerinud ka selle varjukülg koos vaestega. Eesti edukuse hinnaks on olnud teise Eesti tekkimine ning vaeste arvu suurenemine.

Peaminister Ansip räägib mitmendat aastat mingist õngest, mis tuleks jagada lastega peredele lastetoetuse asemel, et jumala eest mitte suurendada riigipoolset tuge nendele peredele. Need ainult tüliks. Või liiga suureks kulureaks valitsuse eelarves – äkki joovad vanemad niigi «suure» lastetoetuse, tervelt 19 eurot kuus, lihtsalt maha ja sellest pole üldse mingit tolku. Sama, mis raha külvamisega lennukilt.

Tööd kodutute, vaeste ja tõrjututega alustati Oleviste kirikus üle 10 aasta tagasi lihtsal põhjusel – kiriku asub Balti raudteejaama

Kas me oleme vingatsid, kui hakkame iga kord, kui Eesti kavandab Euroopa Liidu raha toel mõnda järjekordset suurobjekti, rääkima, et me elame üle oma võimete?

2009. aastal kehtima hakanud uue töölepingu seaduse ainuke positiivne moment «tööturgu paindlikumaks muutvate» meetmete seas oli õigus töötuskindlustushüvitisele ka vabatahtliku töölt lahkumise puhul. Omal soovil või poolte kokkuleppel lahkujad pidid hakkama saama hüvitist 40% palgast. Tõsi, selline soliidne ja euroopalik tava pidi meil kehtima hakkama alates 2013. aastast.