Urmas Vadi: „Kõlab klišeelikult, kuid mõnikord on kõige veidramad või uskumatumad asjad võetud elust enesest.“
Sirje Presnal, Fotod: 
Remo Tõnismäe„Hiljuti kustutas üks mu hea sõber mind Facebooki sõbralistist ära. Esimene reaktsioon oli, et mis mõttes?!“ räägib kirjanik Urmas Vadi. Draama! Paha ja valus tunne oli, olgugi et täiskasvanuna mõtled, et mingid teemad sind enam jalust maha ei löö. Arusaamine, et mõnes asjas jääb inimene keskealisenagi lapseks, käivitas teda kirjutama näidendit „Lasteaed“.
Istume Rakvere teatri prooviruumis. Laua peal on „Lasteaia“ tekstiraamatud, mu käsi venib pikaks, et üht lehitseda, siis aga kargab pähe, et äkki ei tohi, võib-olla on tekstiraamat püha asi, mida ei või puudutada keegi peale näitleja, sest muidu läheb lavastus untsu. Kirjanik naerab ja ütleb, et umbes nii ongi. Paljud näitlejad on ebausklikud ja kui näiteks tekstiraamat maha kukub, siis tuleb sellele peale istuda. Väike maagia annab elule vürtsi.
Kommentaarid (0)