Maarja Jakobson | Tartu on väike linn, aga koolid teeme suured nagu Hiinas(35)
Teiseks põhjuseks oli kooli paras suurus – 273 õpilast. Meie piirkonnakool Annelinnas on üks Eesti suurimaid, seal õpib üle tuhande lapse. Kuidagi ei suutnud oma alles seitsmeseks saanut ja kohati tervisega kimpus olevat jõnglast nii suurde kooli saata. Eesti on väike maa, meid on vähe, Tartu on väike linn, aga koolid teeme suured nagu Hiinas. Kõige olulisem on aga ikkagi see, et meie pere ja Waldorfi kool väärtustavad sarnast: kõik, mida koolis õpetatakse, on süsteemne ja läbimõeldud; meedia minimaalne kasutus (terve koolipäeva on lastel telefon väljas, nad päriselt mängivad ja suhtlevad üksteisega) ja pere kaasamine õppeprotsessi.
Oleks huvitav teha perestatistikat selliste kogukonnakoolide baasil, tunde järgi ütlen, et iive on kõvasti üle eesti keskmise. Kolme või rohkema lapse ja kahe vanemaga pere on tavaline, mitte erandlik. Riigil peaks meie üle olema ainult hea meel!
Mu lapsele õpetatakse seal koolis asju, mida nutiajastul ei paista esmapilgul tõesti enam vaja minevat, näiteks kudumist ja sulepeaga kirjutamist. Olen aga veendunud, et just selline lähenemine on võti tulevikku. Tulevik vajab täiskasvanuid, kes näevad asju ootamatu nurga alt, kes suudavad pikalt keskenduda, kes suhtlevad üksteisele silma vaadates ning kelle maailmapilt on terviklik, mitte juhuslike faktide kogum.
Ajalugu: Kui kooliteed alustasin siis oli tol ajal lubatud ainult sulepea ja nõndanim. "paissulg" Kirjutamist nõuti "paiskirjas" Ma isegi ei tea kas see termin on tänapäeva lastele tuttav? Võib-olla see käib nüüd "ilukirja" õpetuse juurde. Kui lapselapsed külla tulevad siis uurin järele. Olid veel suled mida "iridinoid" sulgedeks kutsuti. (Neil oligi vastav märge) Nendega paiskirja praktiliselt teha ei saanud ja olid keelatud. Olid olemas sellised asjad nagu "täitevsulepead" (Mul kuldsulega "hiinakas" alles hoitud, oli kunagi "viimane sõna") Nendega kirjuatmine ei tulnud kõne allagi, õpetaja korjas ära ja tagasi andis õppeaasta viimasel päeval. (See päev oli üks väga lõbus päev niisamagi aga "tundi segavad" ja muud koolis keelatud asjad anti tagasi ja see tekitas omamoodi melu) Siis tuli aeg kus täitevsulepead legaliseeriti. Koos nendega lõppes ka minu koolinoorus aga on üldteada, et "pastakate" leviku algul olid ka need koolis keelatud aga see keeld sai üpris kiiresti otsa. Kas nüüdsiis näen veel ära kuidas käsitsi kirjutamine üldse ära lõpetatkse? Ei tea, maalikunstis on pintslid sajandeid kasutusel, pole vist paremat vahendit veel "üles leitud" ja ma küll arvan, et kirjakunstis vast jääb ka sulg ja sulepea au sisse. Aga kes teab, meedium ma kahjuks või õnneks ei ole.