Jah, te kuulsite õigesti – iga vang, kes on nõus eesti keelt õppima, saab riigilt preemiaks 1000 krooni taskuraha kuus. Kuna riiklik lapsetoetus on endiselt 300 krooni, siis väärtustab riik niigi riikliku prii ülalpidamisega vange kolm korda kõrgemalt kui lapsi. Taskuraha maksmise jabura otsuse võttis valitsus vastu majandusbuumi lõpul ning vange on sel moel poputatud juba 2007. aastast saadik läbi kõigi masuaastate, kui kogu rahvas on väga valusalt pidanud püksirihma pingutama.
Iseasi, kuivõrd mõttekas selline riigikeele õpetamine üldse on, sest suur osa vangidest jõuab üsna kiirelt uuesti vanglamüüride vahele tagasi, sõltumata vangis edendatud riigikeeleoskusest. Ons vahet, kui riigikeelt õppinud vang oskab pärast vabanemist järjekordset röövi toime pannes ohvrilt riigikeeles raha ja kulda nõuda?
Lisaks on sellises tasustamise süsteemis ka diskrimineerivaid elemente, kuna riik toetab vaid muulaste keeleõpet. Et eestlastel riigikeelt õppida pole vaja, pole neil ka lootust sel moel taskuraha saada. Missugused on riigikeele valdaja võimalused analoogse taskuraha pälvimiseks võrreldes umbkeelse vangiga, kui lähtuda võrdse kohtumise printsiibist?
Parimas seisus on järelikult umbkeelne vang, kes saab pikalt riigikeelekursustel käies raha teenida. Selline süsteem soodustab vanglasisese hierarahia tekitamist keeletunnuse ja rahaliste sissetulekute alusel. Praeguse taskurahasüsteemi järgi riik justkui ostab umbkeelsete vangide enamikult alandlikult lojaalsust, olgu nad siis Eesti või Vene kodanikud või sootuks kodakondsuseta. Piisaks ju täiesti, kui riik tagab vangidele tasuta õppimise võimalused. Toetuste süsteem peab olema vastavuses terve mõistuse ja inimeste õiglustundega.
Kommentaarid