EI KARDA: Gennadi ütleb, et ta ei karda piirikaubandusest rääkida, kuid lisab, et tarvitab nagu kõik teisedki Venemaa kütuse ise ära. Foto: Aldo Luud
Eesti uudised
21. aprill 2012, 09:00

Kütusevedaja: kui miinimumpalka teeniksin, siis bensiini toomas ei käiks!(1)

"Salabensiin ja -viin on puhtalt sotsiaalprobleem," ütleb mees, kes Venemaalt autopaagis kütust toomas käib ja seda Lõuna-Eestis müüb. Tema sõnul ajab eestlasi ja lätlasi üle piiri käima äärmine vaesus.

"Kui 12tunnise tööpäeva eest saad 20 eurot, siis ärist rääkida ei saa. Hea, kui kommunaalkulud suudad ära maksta," ei looda ta bensiiniveoga rikkaks saada.

Neljapäeval oli taevas Luhamaa piiripunkti kohal pilvitu, väsimusest hallide kütusevedajate meel aga mõru mis mõru.

Kuigi siit läheb Eesti ja Venemaa piir, jäävad silma peamiselt Läti autod. Eesti kütusevedajaid jääb aina vähemaks. Vene piiril peab ootama 7–8 tundi kuni kolm ööpäeva. Paagitäie bensiini müügi järel jääb kätte vaid 20 eurot. On neid, kes käivad bensiini toomas Tartust ja Viljandist.

Eesti Passati-meeste asemel lätlased

"Müstika, kuidas nad üldse mingit kasu teenivad," arutleb kohalik inimene. "Nende taktika on muidugi see, et kütus kogutakse enne kokku ja viiakse siis veidi suuremas koguses siit ära. Meremäe, Misso ja Luhamaa kandi rahvas on aga nii vaene, et osta ei jõua nad isegi salakütust, ja sellest lahtisaamiseks tuleb endal sõita Võrru või kaugemalegi. Mõistagi ei müü kütust tänaval, vaid tuttavatele inimestele," räägib piirist kümmekonna kilomeetri kaugusel elav kütusevedaja.

Neljakümnendates perepea tõdeb, et Venemaalt kaasa tuua lubatud kahte pudelit kanget alkoholi ja kahte pakki suitsu ei tasu müüma hakatagi. "Kuna piiril kuluva aja tõttu ei jõua iga päev Venemaal käia, siis sigaretid suitsetan ise ära. Aga kahe pudeli viina pärast ei saa oma elu päris ära rikkuda. Kui öösel keegi su ukse taha ilmukski, siis tähendab see meil, et viina tahetakse võlgu," räägib ta.

Kuigi kahe pudeli viina ja 40 suitsu üle piiri vedamine end ära ei tasu, ei osteta meelemürke ometi ka oma poest. "Nädalas pudel viina ehk ostetakse ja ega sigarettegi eriti osteta," ütleb Luhamaalt kaheksa kilomeetri kaugusel asuva Viitka külapoe müüja.

Kuna külakeses kangemat kraami pruugitakse, piiriülene alkoholikaubandus aga hääbumas on ja poest viina ei osteta, jääb üle ainult imestada, kust märjuke pärit.

"Kuuldavasti toovad kütust ja Valgevene viina nüüd rekka-mehed, keda kontrollitakse vaid pisteliselt. Aga seda ütlen ma küll, et kui Eesti Läti eeskujul piirikaubandust veel karmistab, siis aasta pärast tuleb uus Pärnu tragöödia. Inimestel ju tühje pudelid aidaalused täis," arvab Missos elav Villu, kelle Volkswagen Passati paaki mahub sada liitrit ja kes ka ise aeg-ajalt Venemaalt enda tarbeks bensiini toob.

Nagu pikkadest piirilseismistest veel vähe, tuleb kütusevedajatel ka piiripunkti läbimise järel Vene võimudele tõestada, et nad ikka bisnismenid on.

Ka Vene võimud kotivad eestlasi

"Enamik meist käib Venemaal 150 eurot maksva ärimeheviisaga, mille Tartu konsulaat on ametlikult välja andnud. Kõige pullim on see, et sind on lastud juba läbi piiripunkti, aga lähed kakssada meetrit eemale ja sulle tehakse kaks tuhat rubla trahvi. Öeldakse, et viisa mitteotstarbeline kasutamine," räägib üks meestest. Kütusevedajatel on idanaabri juures oma kontorid. "Kas ma ei või siis Pihkvasse oma ärikaaslasega kohtuma sõita? Ühte Valga meest hoiatati nõnda kolm korda ja tal keelati Venemaale sisenemine viieks aastaks," vangutab ärimiis pead.