Viikingikuninga edu olenes suuresti tema võimest ülikutega häid suhteid hoida
Viikingikuningas ei julgenud kunagi aega maha võtta, et lihtsalt puhata. Juba enne koidikut oli ta üleval, et meelitada ülikuid, planeerida röövretki ja premeerida oma liitlasi, kes teda võimul hoidsid. Magama sai kuningas alles kaua pärast päikeseloojangut. Kui valitseja ei suutnud rahvale jõukust tagada, oli rivaal valmis talle kohe noa selga lööma.
