BAARI-MADISE BLOGI | Elu pisikeses pommiaugus ei tee mind õnnelikuks
30. juulil 2008 lahkusin ma Eestist suunaga teadmatusse. Tegelikult teadsin, kuhu mind saadetakse, aga siiski polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Ja nüüd on on saanud kümme aastat täis. Plaanisin toona ainult neljaks kuuks eemale minna kõigest ja kõigist. Vajasin väikest restarti, et siis laiema naeratusega Eestisse tagasi tulla. Täna ma teen sõpradega nalja, et mu neli kuud pole veel täis saanud. Elan rahumeelset ja eriti igavat elu oma Norra koopas edasi. Ainuke, kes mind suudaks mugavast rutiinist päästa, olen mina ise.Olin üsna kindel, et olen karuses Norras ühe hooaja ja siis liigun eluga hoogsalt edasi. Sestap ei viitsinud ma süveneda isegi norra keele õppimisse. Sain lõdvalt hakkama inglise keelega. Ülemustel ja kolleegidel polnud ka sellega probleemi, kundedest rääkimata. Meil nagunii palju erinevaid rahvusi koos. Kui kõik meie hotellitöötajad ühele pildile panna, siis see meenutaks United Colors of Benettoni reklaami. Ja igal töölisel on norra keeles er
