Eesti noortekirjandusest leiab kaklusklubisid ja kuritegusid, koolikiusamisest rääkimata
„Esimene hoop ratsapiitsaga tabas Tõnissoni kätt. See oli hirmus valus ja jättis suure sinise vorbi järele. Aga tema ei lasknud end sellest veel hirmutada. Ta andis palja käega, nagu ta oli, lööjale hoobi tagasi, ja nii osavasti, et see otse vastase nina pihta käis.“
