„Eno Raud jäi elu lõpuni väga päikesepaisteliseks. Vahel oli natuke kurb, et haige on, aga isegi sellest ta väga ei rääkinud ega kurtnud.“
„Sõida ruttu koju, juhtunud on suur õnnetus!“ Täpselt nii hirmsa ja samas nii karjuvalt infovaese sõnumi sai Aino Pervik 1979. aastal, kui viibis parajasti Ungaris suveülikoolis. Mitu päeva ei olnud võimalik ka kelleltki küsida, milles asi, sest Pervik sai teate Ungari kirjanike liidust, kuhu oli helistatud Tallinnast ja lühikese kõne ajal rohkem ei täpsustatud. Tagasi helistada ei saanud, sest anno 1979 oli telefonikõne välismaale ning välismaalt Eestisse keeruline ja pahatihti koguni võimatu ettevõtmine.
