Sisuturundus
15. jaanuar 2024 11:41

„Piisas vaid ühest telefonikõnest vale inimesega, kui virutati ligi kolmandik minu säästudest!“

Oma Eesti keskmisest kõrgema palga juures elan siiski tagasihoidlikult ja säästan oma raha, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, oleks tagavara alati olemas. Loen ja suhtlen palju, olen kahe kõrgharidusega ja pean end pigem tasakaalukaks skeptikuks. Kogenud logistikuna oskan kiiresti õigeid otsuseid teha, kuid hoolimata kõigest piisas vaid ühest telefonivestlusest, mille järel kaotasin rumaluse tõttu suure summa raha, räägib 55aastane Madis (nimi muudetud – toim).

Sõitsin ühel päeval Tallinna-Tartu maanteel oma suvekodu poole, kui helises telefon. Tegu oli võõra numbriga, võtsin vastu. Teisel pool teatas kindla ja kõlava häälega meesterahvas, et on politseist. Mees rääkis küll vene keeles, aga see on ju meie riigis normaalne nähtus ja ma sain tema jutust väga hästi aru, räägin ladusalt vene keelt. Hoopis kõne sisu oli midagi sellist, millest oli väga raske kuulda – politseiuurija teatas, et häkkerid on just praegu minu pangakontot tühjendamas ja iga hetk on kaalul! Hirm ja ärevus võttis mul silme eest mustaks, sest ma teadsin täpipealt, et minu kogumiskontole oli aastate jooksul kogunenud 36 300 eurot! Ei, sellest summast ilmajäämisega ma ei riski, otsustasin koheselt.

Politseiuurija sõnas, et nüüd tuleb tegutseda välkkiirelt, et häkkerite plaan läbi ei läheks ning selleks on vaja käituda tema lausutud juhiste järgi. Kindla häälega palus ta mul kiiremas korras arvuti avada, et oma raha eest võidelda. Mu sees vallandusid hirm, appihüüd ja lootus läbisegi, aga otsustasin kohe, et teda saab usaldada ja ma vajan tema abi. Ütlesin, et olen autoroolis, mitte arvuti ees ja küsisin, mida nüüd teha? Selle peale palus ta, et teeksin esimesel võimalusel tee ääres peatuse, sest asja saab korda ajada ka läbi Smart-ID.

Ma ei olnud kunagi oma pangakonto kasutajanime ja Smart-ID koode kellelegi jaganud, aga antud olukorras olin surmkindel, et praegu on nende edasiandmine politseiametnikule absoluutselt erandkorras ja hädavajalik! Ta teatas, et teisiti antud juhtumi puhul ei saagi! Nii ütlesin oma teada minu vara siiralt päästa soovivale politseiametnikule oma pangakonto kasutajanime ja sisestasin mobiilist vajalikud Smart-ID koodid. Veelkord: olin kindel, et ta teeb oma seaduslikku politseiuurija tööd, sest häkkerite tegevusest kuuleb viimasel ajal nii kohutavalt palju!

Minu mälu ei petnud mind, sest uurija kinnitas, et arvel on täpselt 36 300 eurot ning õnneks ei olnud häkkerid seda veel omastanud! Ta teatas, et see summa läheb turvaliselt politseiameti vastavale kontole, millelt kantakse see raha mulle üle siis, kui olen avanud uue turvalise kogumiskonto ning senine jääb nende uurida, et häkkerid tuvastada. Uskusin ja nõustusin, kuigi tundsin end juba üsna närviliselt.

Peale mõningat hetke teatas politseiuurija hääl telefonis, et kuna mul on ülekannetele pandud päevaseks limiidiks 10 000 eurot, pean ma ülejäänud 26 300 euro päästmise eesmärgil koheselt panka helistama, et limiiti tõsta. Ta oli endiselt väga mõjuva hääle ja veenva jutuga, nii otsustasin taas kiirelt ära, et teen nii, nagu politseiametnik õpetab.

Panka helistamine oli aga 180kraadine kannapööre, nimelt sai pangatöötaja minu põhjendusest – politseiuurija palvest limiiti tõsta – kohe aru, et olen langenud pettuse küüsi! Mulle teatati rahulikult selgitades, et mul vedas, et ei jäänud ilma kogu summast, vaid 10 000st eurost, mis oli minu päevane limiit. Õnn seegi, aga see valus 10 000 eurone rahakaotus ei lähe mul mitte iialgi meelest. See nn „politseiametnik“ helistas mulle veel tagasi, kellel ma lihtsalt karjudes (ma polnud vist kunagi nii endast väljas olnud) käskisin raha kohe tagastada, kasutades juba üsna rõvedaid väljendeid! Mehel jätkus veel julgust seal midagi selgitada, et mingi pettur ta pole ja kogu see asi on õige asi, aga ma lõpetasin kõne nii, et olgu raha tagasi kantud või lasen ta vangi saata! Hiljem oli tema telefon muidugi välja lülitatud ja seda vennikest ma enam iial kätte ei saanud. Pangad ju hoiatavad selliste juhtumite eest pidevalt! Pöördusin loomulikult ka politseisse, kuid taoliste petturite kättesaamine on enamasti võimatu missioon – neist ei jää mingeid jälgi. Pealegi jagasin oma Smart-ID paroole ju vabatahtlikult, oma rumalusega!

Sellest intsidendist on nüüd möödas pea aasta, aga mõtlen pidevalt, millise vaevaga see kokku kogutud sai, mida selle summa eest endale lubada oleksin saanud ja kuidas mulle kott pähe tõmmati. Aga eelkõige olen vihane loomulikult iseenda peale! Kogenud logistikuna oskan kiiresti õigeid otsuseid teha, kuid piisas vaid ühest telefonikõnest vale inimesega, kui virutati ligi kolmandik minu säästudest! Teate, selline põnts tegi mulle lausa füüsilist valu!

See kogemus pani mind tegelikult mõistma teisi petta saanud inimesi, kellest iga päev uudistes juttu on, kellest ma olin ammu lugenud ja sisimas neisse üleolevalt suhtunud. Mõtlesin alatasa, et nad on ju rumalukesed, minuga seda küll ei juhtu! Oma rumaluse süüks saab nii mõndagi panna, kuid kui petturid oskavad aina osavamate manipulatsioonidega inimestelt raha välja petta, siis tavalisel inimesel tuleb veelgi rohkem valvel olla, mis muud!

Ära kaota pead! Vaata levinud pettuste kindlate ohumärkide kohta SIIT.