Sisuturundus
4. detsember 2023, 15:07

„Mind rööviti päise päeva ajal, ilma kodust lahkumata.“ 33aastane Kersti räägib oma kogemusloo

Ma ütlen kohe ära, et olin alati pidanud igasuguste pettuste küüsi langenud inimesi natuke rumalaks, räägib 33aastane tallinlanna Kersti (nimi muudetud – toim). Olen mõelnud, et enamus on ju ise süüdi, kui nii ilmselgest asjast aru ei saa, et oma raha ja vara ei jagata internetis võhivõõrastele ja kohe päris kindlasti ei saadeta kellelegi oma pangakonto ligipääse ega muid isiklikke andmeid. Mind on hästi kasvatatud, olen kõrgelt haritud ja mul on vastutav ametikoht. Hoolimata sellest, et olen tasakaalukas ja mõistlik noor naine, langesin ka mina pettuse ohvriks.

Sellest on väga raske rääkida, aga olgu mu kogemus hoiatuseks kõigile teistele. Kõik algas lihtsast asjast – mul oli vaja maha müüa oma vana, aga täiesti korralikult töötav iPhone. Vaatasin, et selle hinnaklass võiks jääda 200 euro kanti, ning panin selle juba tuttavasse Facebooki Marketplace'i müüki. Olen seal varemgi oma asju müünud ja ostnud ilma igasuguste probleemideta.

Ma olen alati teadnud, et Marketplace'is käib küll nii, et enne kaup, siis raha. Aga samas kui osta ametlikest e-poodidest ja äppidest, käib asi teistpidi: peale ostukorvi lisamist ja pakiautomaadi aadressi sisestamist on kaks võimalust: kas maksad kauba eest kättesaamisel, kui tuleb SMS uksekoodiga, või sisestadki maksmiseks oma pangakaardiandmed ja CVC koodi. Loomulikult veendusin alati, et tegu on turvalise ostukohaga ning otsisin internetist e-poe kohta taustinfot.

Õige pea leidsin Marketplace'is oma iPhone'ile ostja – Marguse, kes elas Tartus. Tema profiili järgi näis kõik korrektne, tegemist oli eesti nimega ning pildidki näisid päris. Mulle tundus piltidelt, et tegemist oli tudengiga. Tudeng ju ei saagi osta hirmkalleid asju ja võib vanast töökorras iPhone'ist igati rõõmu tunda. Margus kirjutas mulle väga viisakalt, tutvustas ennast ja ütles, et tal oleks telefoni võimalikult ruttu vaja. Mina elan aga Tallinnas, ka seekord olin pealinnas ja küsisin, kas ta sooviks oma silmaga ikka telefoni üle vaadata ja kas tal oleks aega Tallinnas kokku saada. Margus aga leidis, et mind võib usaldada, ja tegi ettepaneku, et kuna tal oleks uut telefoni väga ruttu tarvis, siis ma võiksin saata selle talle kulleriga ukselt uksele, mille ta loomulikult kinni maksab. Selleks pakkus ta, et saadab mulle täitmiseks kullerifirma ankeedi, nii on asi palju lihtsam ja kiirem.

Ma olin nõus, sest mul ei olnud mingisuguseid kahtlusi. Marguse saadetud lingil avanenud kullerfirma ankeedis olid Eesti ühe tuntuma kullerfirma rekvisiidid: aadress, kontakt, logo – lahtrid täitmiseks, ühesõnaga absoluutselt kõik, mis vajalik, ja see oli väga põhjalik. Ma ei kahelnud selle õigsuses. Seda kohta täitma hakates, kuhu mul tuli sisestada oma pangakaardi andmed ja CVC-kood, käis mul korraks läbi väike jõnks. Aga see ei kestnud kaua, sest veelkord: firma on väga tuntud ja ma olin ju varemgi neid andmeid sisestanud internetis oste tehes. Pealegi, neid andmeid oli väidetavalt vaja selleks et mulle telefoni eest tasuda. Ka oli telefon veel minu käes ja kui kuller järgi tuleb, siis on ju selge, et päris inimene tuleb ja toimetab mu IPhone´i uuele omanikule, peale mida laekub raha minu kontole, nagu oli kirjas ankeedis, mille täitsin.

Pakkisin oma iPhone karpi, lisasin ka sellele ostutšeki juurde (2 aastat tagasi maksin selle eest 850 eurot), lisasin peale aadressi ja kiletasin paki ära. Pidin jääma ootama kullerit, kes tuleb kella 16 paiku, mis oli alles 3 tunni pärast, mistõttu otsustasin vahepeal poes ära käia.

Ma olin parasjagu autoroolis, kui umbes tunni möödudes kuulsin telefonis seda piiksu, kui raha tuleb või kontolt maha läheb. Ma tunnen selle hääle une pealt ka ära, aga kuna mul on püsimaksekorraldusi päris mitmeid, siis on see nii tavapärane. Samas huvi on ikka, mis just nüüd laekus või pigem – maha läks. Kui ma telefonis punase fooritule all korraks huvi pärast makset kontrollisin, nägin, et kaardilt on maha läinud 3300 eurot! See summa oli kantud veidrale x-dest ja y-test ja numbritest saajale… Absoluutselt kohe käis nagu välgusähvatus mu kehast läbi. Teate seda sähvatust, kui hästi äkki millegi peale kohutavalt ehmute või ohtu tajute? Mu süda hakkas meeletu tempoga kloppima ja oli tunne, nagu mind oleks röövitud. Ja minult röövitigi ju põhimõtteliselt päise päeva ajal hunnik raha, ilma et keegi oleks füüsiliselt seda teinud.

Ma karjusin täiest kõrist. See oli selline tunne, mida ma mitte kunagi varem polnud tundnud – häbi ja raev ja kurbus läbisegi… Parkisin auto teeservale ja hakkasin nutma, sest mõistsin, millisesse lõksu ma olin langenud. See oli suur summa… nii palju mul tervet mõistust oli sel hetkel, et kaart kinni panna. Kaardilt kadunud raha ei näinud ma enam kunagi ning kuna olin makse kinnitanud nii CVC koodi kui mobiiliäpiga, ei olnud võimalik seda ka tühistada. Vist ei pea lisamagi, et ühtki kullerit loomulikult ei tulnud.

Sellest ajast saati olen end pikalt haletsenud, aga saan aru, et sellised skeemid on kõikjal me ümber ja petta võib saada igaüks. Tuleb olla teadlikum ja tähelepanelikum. Õppetund on see mulle igal juhul kogu eluks.

Ära kaota pead! Vaata levinud pettuste kindlate ohumärkide kohta SIIT.