KATKEND RAAMATUST | Malaisia: söömine on siin riigis justkui täiskohaga töö – vahele ei tohi jätta ühtegi söögikorda ja alati peab innukalt järgmisi roogi maitsma (1)

Malaisia on oma hõrgutiste poolest tuntud, sest siin on segunenud erinevad rahvused ja köögid. Maitseelamusi pakuvad nii maailmatasemel restoranid, kus on udupeened laudlinad, lauahõbe ja krõbedad hinnad, kui kohalik tänavatoit, mis enamasti keedetakse või praetakse ning keeratakse kokku sealsamas kohapeal. Palju on riisi- ja nuudliroogasid ning muidugi ei puudu kusagilt ka vürtsid. Siin ei pöörata tähelepanu toidu tervislikkusele ega väljapanekule, vaid põhiline on maitsemeele kaudu saadud elamused. Tänaval tehtud toit lööb alla ka hinnad, sest pinna rent on odav või hoopis tasuta käes ning toorained soodsad.

Asun Liviale asjatundlikult kohalikke delikatesse tutvustama, sest olen pool aastat siinseid veidrusi juba proovida saanud. Töökoha vastas on suur ärikolledž Sunway University, ja kuna tudengitel teadupärast rahakott õhuke, on ülikooli kõrval end sisse seadnud Rock Cafe. Kohvikust on aga asi kaugel, sest tegemist on odava toidu mekaga, kus juba dollari või paari eest saab korraliku kõhutäie. Siin laiub justkui turg, kus igal letil pakutakse midagi omapärast ja sööjaid leidub kõigele.

Sada seitset viisi valmistatud riisi ja nuudleid, aga ka läänelikule maitsele tuttavad burgerid, friikartulid ja isegi Belgia kohevad vahvlid. Ei puudu ka mujalt Aasiast pärit eksootilisem kraam – Vietnami pho ja külmad kevadrullid, indoneesiapärane magushapu kaste, millega kaetakse kõike söödavat, Korea grillkana. Välialal on päikese eest varju pakkuvad suurte markiisidega pikniku pingid ja tellimuse esitamise järel ilmub söödav kliendi ette enamasti välgukiirusel, sest maksmine toimub alles pärast.

Olen siin iga päev kohal kui viis kopikat, vahel kolleegidega, vahel üksi, ja ajuti juhtub, et satun siia koguni kolmel söögikorral päevas. Tavapäraselt tellin enne kontorisse minekut hommikuse teh tarik’i, mis on koheva vahu mütsiga kaetud kakaolaadne ingveri mekiga magus kuum jook. Kõrvale võtan paar roti canai’d, mis meenutavad üliõhukesi naane, kuid maitsevad nagu pannkoogid ja saabuvad tavaliselt mõne kastmepaariga, kuhu neid enne suhu panemist pista. Lõunavalikuid on peadpööritavalt palju ning vahel ostan midagi ka õhtuks kaasa, nagu teeb kohalik malaislane, kes ühte einet süües juba järgmisest unistab. Söömine on siin riigis justkui täiskohaga töö – vahele ei tohi jätta ühtegi söögikorda ning alati peab olema innuga valmis järgmisi roogi maitsma.

Toidule pühendatud muuseum Penangi saarel

Toit on isegi nii oluline, et teatud autentsete maitsete taaskogemiseks ollakse valmis ett e võtma retki riigi teise otsa. Selle nähtuse – toidutee (food trail) – nimel sõidetakse tunde, mis näitab, millisele pjedestaalile on maitseelamuste kohalik kogemine asetatud. Nii nagu üle ilma reisideski püütakse maitsta just sellele piirkonnale omaseid hõrgutisi (grillliha Brasiilias, takod Mehhikos, suši Jaapanis, tapad Hispaanias, pitsa Itaalias, võikana Indias, tom yum Tais või dim sum Hiinas), aga siin toimub see kõik riigi sees. Isutagu Ipohi valge kohv või Melaka käsitsi valmistatud kana-riisipallid, Penangi praetud lamedad riisinuudlid keow teow või Sarawaki kookospiimas keedetud vürtsikas nuudlisupp laksa, kõik need on malaislastele pikka, ühest kohast teise loksumist väärt, sest söömine ühendab sõpru ja perekondi ning on justkui isemoodi meelelahutus.

Toidule on pühendatud ka Penangi saarel oma muuseum, kus külastajad saavad näha filigraanselt viimistletud päris roogade plastist koopiaid. Esindatud on kõik lemmikud nii hindude, hiinlaste kui malaide toidulaualt. Muuseumile kohaselt tutvustatakse roogade ajalugu ja valmistusviisi. Noorema põlvkonna jaoks on mõned toidueksponaadid tehtud üleelusuuruses, et saaks nende kõrval endast sotsiaalmeedia jaoks efektse pildi.

180-kraadised toiduerinevused

Olen sattunud kui teisele planeedile, kus kõik on uus ja huvitav. Esimesed restoranikülastused lõppevad vähkpunaseks läinud näo ning kolleegide murelike pilkudega mulle, kuid see on alles algus!

Eestis kasvame enamasti soola-pipra peal ja meil puudub igasugune tolerantsus vürtside suhtes – sain selle õppetunni juba esimesel ametlikul tööpäeval, kui kolleegid mind viisakalt lõunale kutsusid. Lasen julgelt tellida, mida iganes kontori tüdrukud eelistavad, misjärel saabub hulk väikseid kausikesi. Nood asetatakse keset lauda pöörlevale alusele, mille leiab naljakast nimest – „Laisk Susan“ – hoolimata pea igast hiina restoranist üle maailma, kuigi leiutasid selle hoopis ameeriklased. Vastupidi meile, kes me sööme iga üks omast mollist, on siin kombeks toitu väikestest kaussidest jagada kogu seltskonnaga. Esiti tundub see mulle harjumatu, kuid siis taipan, et nii saan kohalikke roogi proovida ja teada, mis meeldib ja mida enam suu sissegi ei võtaks.

Teravad elamused lõunalauast

Terav elamus on sõnapaar, mis võtab lühidalt kokku mu esimese lõunapausi kolleegidega. Riis on ainuke tuttav ja süütu toit laual, mis päästab päeva, sest pea kõik muu on teravamast teravam. Ma ei saa ise algul arugi, et midagi oleks teistmoodi, kuid siis hakkavad kolleegid mulle üksteise võidu vett pakkuma ja soovitavad riisi peale süüa. Riis on vee kõrval hea viis, kuidas vürtsist põlevale suule leevendust pakkuda, kustutades tšillist tekkinud tulekahju imeväel. Olen näost tulipunane juba pärast esimesi katsetusi uute hõrgutistega. Maitsed on uudsed, kuid omapärased ja eksootilised, hapust ja magusast kuni soolase ja kibedani – täisbukett kõigist kombinatsioonidest, mida inimkeel on võimeline kinni püüdma ja soolestik hiljem seedima või siis jõuetult armu paluma. Eks mu erkpunane näolapp reetis samuti, et šokeerin oma organismi millegi tundmatuga ning tuleb alustada võitlust ellu jäämiseks.

Higipullid otsa ees, lõpetan koos teistega söögikorra ja kange tahtmine on piinlikkusest maa alla vajuda. Aga mis seal ikka, järgmisel korral tean teatud roogadega ettevaatlikum olla.

Mind kummastab ka asjaolu, et tavapärase noa ja kahvli asemel serveeritakse enamik roogasid hoopis kahvli ja lusikaga. Hetkeks olen nõutu ja arvan, et ettekandja on teinud inimliku vea, kuid siis märkan, et ka teistes laudades vohmitakse toitu sisse kahvli ja lusika abil. Noa asemel hoiavad kohalikud käes lusikat, mille terav äär lubab pehmemaid toite (kala, naan, vorstikesed jms) ka poolitada või isegi tükeldada.

Esialgu on see mulle harjumatu ja aeg-ajalt küsin kohalike imestunud pilkudest hoolimata endale lusika asemel nuga. Tasapisi harjun ära, sest toidu tekstuur on tihtipeale erinev ning lisatud kastme ja/või supiga toite ongi lihtsam lusikaga püüda. Nuudliroogade nautimine tuleb aga ilmtingimata ette võtta söögipulkadega mängeldes. Õigupoolest pole söögipulkadega söömisel midagi keerulist, kui oled tehnika kätte õppinud. See on umbes sama nagu kingapaelte sidumine – kui oled selle kunagi ära õppinud, saad sellega hakkama ka silmad kinni, olgugi et esialgu tundub see kui mustkunsti trikk. Söögipulki käsitlen Aasiasse jõudes nagu ehe jaapanlane, püüdes nendega sujuvalt palu nii taldrikuilt kui suppidest ning kogudes kohalikelt väljateenitud kiidusõnu.

Jook visatakse kulbiga kilekotti

Imestamiseks leiab põhjuseid iga päev. Näiteks pole ma iial varem näinud geniaalsemat viisi joogi kaasamüügiks, kui kavalad asiaadid seda teevad. Kui tavaliselt antakse sulle jook kas kruusis, topsis või pudelis, siis Malaisias see nii ei käi. Siin on kasutusel kotijook! Jah, lugesid õigesti – jook visatakse kulbiga kilekotti, lisatakse jää ja värviline kõrreke, ja kui kogu kupatus sees, tõmmatakse koti suu pakkenööriga kinni, nii et käele jääks sobiv aas kandmiseks ja asi ants – oledki teeleminekuks valmis! Loodushoiu seisukohalt pole see just parim lahendus, kuid samas väga praktiline, ja mulle tõi imestusest ja elevusest naeratuse näole küll. Kilekott nimelt ei võta erinevalt eespool mainitud joogi anumatest tühjalt seisvana palju ruumi. Kahtlemata on siin ka mängus võimalikult suur kasumihimu, sest kilekott on üks odavamaid pakendeid üldse ja ega klient olegi valmis selle eest liiga palju juurde maksma. Sarnasel viisil pakendatakse ka kõikvõimalikud supid, kastmed ja muu vedelal kujul kandmist vajav ning keegi ei vaata viltu ega oska aimatagi, et teisiti saab ka.

Puuviljade kuningas durian

Mängime mõistatuse mängu. Mis on hingematvalt lehkav? Suur ja pirakalt raske? Maksab krõbedat hinda? Pole lubatud ei taksodes, hotellides ega teistes avalikes kohtades? Kasvab puu otsas? On okkaline kui siil? Ei tea, kuidas sinuga, kuid mina ära ei arvanud. Tegemist on Malaisias ja mujalgi Aasias jälestatud või armastatud durianiga, mida hellitavalt kutsutakse ka puuviljade kuningaks. Ükski teine vili pole nii kallis, kui see mädasibula, kantud sokkide ja tärpentiini seguse leha poolest vihatud ning samas kreemja tekstuuri ja magusa viljaliha poolest hinnatud looduse vimka. Sellest tehakse kõike – alates magusatest kookidest-küpsistest kuni õlle, kohvi ja liköörini välja. Gurmaanidele eksisteerivad söö-palju-jaksad bufeed, kus erinevat sorti duriane tuuakse lauale vahel kuni oksendamiseni. See lõbu pole odav, kuid tõeline fänn leiab põhjuse ja võimaluse ning naudib silmi pööritades „keelatud vilja“ orgasmi, kuni kõhus pole enam grammikski enamaks ruumi.