Foto: Martin Ahven
Kultuur
7. veebruar 2024 11:00

AJAKIRJA NAISTELEHT PEATOIMETAJA VEERG | Elu alleshoidmiseks on alati vaja ka ise midagi teha

Tartu–Tallinna maantee on minu kaaslane olnud kogu mu täiskasvanuea.

Esialgu oli muidugi Mäo ja Tartu vahe. Tartusse ülikooli minnes ei raatsinud ma esiotsa loobuda Paides tööl käimisest ja sealsetest kolleegidest – sõitsin nädalas kaks-kolm korda kahe linna vahet. Naersin, et kõik maanteeaugud on mulle tuttavad ning oskan kurvide järgi kinnisilmi asukoha öelda.

Praegu tulevad vahel sellele ajale mõeldes muidugi külmavärinad peale. Noore inimese kombel koonerdasin ju nii mõneski eluvaldkonnas ning bussipileti kulu tundus kindlalt liigne. Selle asemel kasutasin pöidlaküüti. Oi, milliseid värvikaid tegelasi mulle teele sattus! Kord naaldusin uhke valitsuse mersu nahast tagaistmele, tundes end justkui boss mõnusalt ja turvaliselt. Kord jälle valetasin ühele algajale autojuhile iga viie kilomeetri tagant, et seal on tavaliselt politseipatrull, sest tema sõidustiil oli pehmelt öeldes kohutav. Kui ma päris ausalt ütlen, siis enam ma nii ei julgeks. Häda korral küll, aga mitte igapäevaselt.

Siis tuli pere ja töö ning teekond pikenes Tallinnani. Ja on jäänud seda aastateks. Muidugi on teel juhtunud mõndagi. Olen näinud pealt avariisid, olen passinud teeremondi tõttu ummikutes, kohanud kõiki liiklusreegleid eiravaid juhte ja tundnud mõne absurdse olukorra peale tõsist liiklusraevu.

Viimasel ajal on olukord liiklusohutuse seisukohalt tunduvalt paranenud. Üleüldse on neljarajalise tee ehitamine Mäost Tallinnani ning muudes paikades kolmerajalise olemasolu teinud teeloleku paremaks, mugavamaks, sujuvamaks ja mis kõige tähtsam – ka kiiremaks.

Kindlasti ei saa elu paranemist kinnitada nende asulate elanikud, mille uue tee ehitus trassi äärest välja lõikas. Isegi suurte plaanidega ehitatud Mäo reisiterminalist on saanud perifeeria, sealt ei saa peaaegu kuhugi sõita. Kena hoone konutab üksinduses keset põldu.

Aga elu alleshoidmiseks on vaja ka ise midagi teha. Viimasel Tallinna-sõidul astusin sisse hiljuti avatud restorani Resto 135. Ja olin lummatud, et kuigi maantee on liiklusest tiine, ei ole tegu läbisõiduhooviga, vaid rahulikku ja mõnusat äraolemist pakkuva kohaga. Maitsvast kodusest toidust ja koka päritolust tulenevalt Ukraina maitsete nautimise võimalusest ei räägigi.

See restoran on kindlalt üks aastate parimaid juhtumisi selle minu kaaslaseks oleva maantee ääres. Üks on see, et kohalikud leidsid uue tegevusala ja pakuvad seal ka ukrainlastele tööd, kuid koha mõju hargneb kombitsatena laiali üle Eesti. Kui inimene saab riigi tähtsaimal maanteel korraks kiirustamisest aja maha võtta ning kõhu head toitu täis süüa, on ta edasi parem, viisakam, lahkem ja teistega arvestavam.

Just seda meil igapäevaelus tarvis ongi.