Foto: Erakogu
Kultuur
18. november 2023 12:00

LUGEMISSOOVITUS | Põnevate pööretega teos, mis kõditab iga krimkahuvilise meeli

Thamesi jõe kaldalt leitakse kott inimese luudega. Lähemal uurimisel selgub, et need on vette visatud hiljuti – ent inimene, kellele luud kuuluvad, on surnud juba aastakümneid.

Lisa Jewelli teoses „Pere riismed“ (Eesti Raamat, 2023) rullub lahti lugu, mis hüppab ajas edasi ja tagasi. Kuigi see on järg autori menukile „Ülakorruse pere“, ei ole ilmtingimata vajalik teose sisuga eelnevalt tuttav olla, sest lugu on selge ka selleta.

Raamatu minategelane Henry soovib kohtuda Phiniga, kellega nad lapsepõlves olude sunnil ühe katuse all elasid. Nende lapsepõlv ei olnud selline, nagu ükski laps vääriks – nad elasid kohutavates tingimustes ning neid väärkoheldi. Henry teadmiste järgi töötab Phin Aafrikas, kuid veidi aega enne seda, kui Henry peaks Inglismaalt startima, saab ta teada, et mees on ootamatult Aafrikast lahkunud ning naasnud Chicagosse, kus ta varem elas.

Henryl on aga Phini suhtes kinnisidee. Aastate jooksul on ta lasknud teha mitmeid iluoperatsioone, et rohkem Phini moodi välja näha. Lapsepõlves oleks Henry ta peaaegu tapnud. Kas tõesti sai Phin teada, et Henry on Aafrikasse tulemas, ning põgenes seetõttu koju?

Kui Henry õde Lucy saab teada, et mees on öösel ootamatult Chicagosse lennanud, ei jää tal üle muud, kui talle järele minna, et mees midagi mõtlematut ei teeks.

Samal ajal üritavad detektiivid endiselt välja uurida, kuidas sattusid Thamesi jõkke mitukümmend aastat tagasi surnud inimese luud. Iga päevaga saab pilt üha selgemaks – ning selgub, et ka Henryl ja Lucyl on selles oma roll mängida.

„Pere riismed“ on meeltmööda kõigile krimkahuvilistele, kellele meeldivad ootamatud pöörded ning rõõmsad lõpud. Jewelli kirjutamisstiil on mõnusalt ladus ning ka tegelaste hulk on piisav, et jõuaks lool juba esimestest külgedest kätt pulsil hoida, kartmata, et tegelased hakkavad meelde jääma alles sajanda lehekülje kandis.