„USSIKEELED“ | Eesti mees on luuser ehk Kohtingul käimine anno 2023: luristame kohvi ja istume piinlikus vaikuses

Kui raske on öelda, kas sa oled kellegi tassike teed või mitte? Muidugi, ega alati seda ju kohe tea. Kuid teatud aja jooksul peaks selge olema. Kui sageli me laseme inimesel lihtsalt maa ja taeva vahel kõikuda, selle asemel, et öelda ausalt: tead, sa pigem ei sobi mulle.

Ikka tahetakse kahjuks oma võimalusi arendada läbi selle, et jäetakse otsad lahti. Ehk siis – suhtlus on kena ja paljulubav, siis aga – kadumine pea nädalaks. Milles asi? Kui viimaks vastus välja nõuda, siis on see klassikaline – aega pole. Vabandust, aga kas keegi on ikka veel nii naiivne, et seda vabandust uskuda, et sul ei ole päevas viit-kümmet minutit, et potentsiaalse peika või prutaga rääkida?

Tegelikult on vist probleem mitte selles, et ei ole aega, vaid selles, et ei osata. Ei osata vestlust kanda, ei osata omavahel rääkida. Eriti on selle probleemi käes vaevlemas mehepojad. Kui naispool teda kohtingul ei intervjueeri, ise vestlust ei kanna, siis vestlust ei olegi. See ongi siis meil tänapäeva kohting – saame kokku ja vahime teineteisele lolli näoga otsa? Mis siis selle taga on? Puuduvad sotsiaalsed oskused? Suur hirm naise ees? Või see, et mees näeb naist ainult seksuaalobjektina ega oskagi kuidagi asjale läheneda?

Või siis – juba algusest saati on tunne, et vist pole päris see. Kuid ikka veeretatakse juttu. Kuni viimaks teine osapool adub – siin on midagi nihu. Ja esitab viimaks otsese küsimuse – on sellel suhtlusel üldse mõtet, kui me olulistes punktides eri arvamusel. Või siis loodeti hoida tagavarana, kui „paremat“ ei saa? See on valus, loll ja igast otsast ohtlik mõtteviis, mis toob kurja kõigile osapooltele.

Mõtteid on igatahes rohkelt! Kuula saadet! Ja jaga oma kogemusi: [email protected].