EKSKLUSIIVNE AMET: Kuna Eestis on loodusmuuseume vähe, on Joosepi amet zooloogilise kogu kuraatorina üsnagi eksklusiivne. Ent džungliarmastus viib mehe reisikorraldajana aeg-ajalt ka vihmametsa seiklema, et otsida ja näha elusaid loomi.
Foto: Mari Aleksandra KallusteDŽUNGLIGIID JOOSEP: „Tahtsin õppida eriala, mis võimaldab näha paiku, kuhu ei pääseks ka suure raha eest.“
Joosep Sarapuu on ühtaegu Eesti Loodusmuuseumi zooloog ja džungligiid Prantsuse Guajaanas. Aasta lõpul ilmub tema sulest raamat aga hoopis Paapua Uus-Guineast, kus mees viibis lockdown’i ajal viis kuud.
Nüüdseks tunneb Joosep end eriti koduselt just troopikas. Juba lapsena unistas ta elust vihmametsas. Ta on ära proovinud Tarzani kombel liaanidega sõitmise, paapuatelt õppinud, kuidas puujuurtest köit valmistada ja mööda siledat puutüve beetlipalmi latva ronida. Viimase jaoks on vaja erilist tehnikat ja tugevaid jalgu. Poisipõlvest peale jalgpalli mänginud sportliku Joosepi jaoks polnud see keeruline.
Kui kohalikud elavad seal pigem linnades ja külades, siis Joosepi Prantsuse Guajaana peatuspaik asub džunglis ning 95 protsenti kogu riigist ongi kaetud vihmametsaga. Vabalt võib juhtuda, et öösel toimub sipelgate ränne läbi maja, „olen ärganud selle peale, et sipelgad ronisid voodis üle mu keha. Kolisin võrkkiike ja paari tunni pärast olid sipelgad läinud, magasin voodis edasi,“ räägib Joosep, kellele sedalaadi üllatused just meeldivadki, sest need hetked jäävad meelde. Ta on ärganud ka selle peale, et küpsiseid otsiv opossum kolistab köögis pottide-pannidega. „Ma ei karda loodust, mul pole vahet, kas konn hüppab vetsupotist välja või mitte. Või seisan metsas jalutades vastamisi maoga – ma pigem otsingi selliseid kohtumisi.“
Kommentaarid (0)