Linnamäe paisu ehitustööd.

Foto: Ajaloomuuseumi arhiiv
Mitmesugust
10. veebruar 2024, 16:00

Riigikohus otsustas: kultuurimälestise kaitsevöönd ei takista veekogude ja Natura alade kaitset

Riigikohus leidis, et kultuuriminister ei saa oma käskkirjaga võtta kaitse alla paisjärve ja et Linnamäel kaaluvad keskkonnaõiguse normid üles muinsuskaitselised huvid.

Keskkonnaamet on püüdnud aastate jooksul leida Muinsuskaitseametiga kompromissi, kus Linnamäe pais jääks mälestisena vaadeldavaks ja ka jõgi saaks vabalt voolata.

Seni pole läbirääkimised tulemust andnud – puudub poliitiline tahe. Enamgi veel, kultuuriministeerium püüdis 2020. aastal välja antud ministri käskkirjas põlistada Linnamäe paisjärve, kirjutades selgituses, et ilma paisuta ei oleks paisjärve ja ilma paisjärveta ei ole pais algses kasutuses. Sisuliselt püüti tekitada olukord, kus paisutamine oleks kohustuslik, et saaks toota elektrit. Just elektritootmise igakülgne toetamine on Muinsuskaitseameti ja kultuuriministeeriumi soov – Linnamäe paisu väidetava muinsuskaitselise väärtuse tõttu. Ka ülalnimetatud käskkiri sai alguse Linnamäe HEJ omaniku palvest Muinsuskaitseametile.

2021. aastal alustas Jägala Kalateed MTÜ kalameestelt ja keskkonnahoidjatelt rahaliste annetuste kogumist ning pöördus halduskohtusse, et tühistataks kultuuriministeeriumi käskkirjas paisjärve kaitsev punkt. MTÜ taotles käskkirjas paisjärve põlistava punkti tühistamist, kuna käskkirja andmisele ei olnud eelnenud keskkonnamõju (KMH) ega Natura hindamist. Paisutamise lubamiseks ei olnud läbi viidud korrektset Natura erandi kehtestamise protseduuri, mis on ainuke seaduslik võimalus paisutuse jätkamiseks.

LINNULENNULT. Droonivaade Linnamäe paisule.

Foto: Jägala Kalateed MTÜ

Halduskohus nõustus Jägala kalateed MTÜ ja Keskkonnaameti seisukohtadega, et ilma nõuetekohase keskkonnamõju hindamise, Natura erandi kehtestamise ja piisavate hüvitusmeetmeteta ei saa otsustada paisutuse jäämise osas Natura alal.

Sama meelt oli ka ringkonnakohus, kes leidis, et paisjärve säilitamine kultuuriministri käskkirja kaudu redutseerib Keskkonnaameti (KeA) veeseaduses sätestatud kaalutlusõiguse nullini. See on vastuolus kehtiva õigusega ja seetõttu tuleks kultuuriministeeriumi paisjärve säilitamist eeldav otsus tühistada.

RIIGIKOHUS OTSUSTAB. See otsus kaevati edasi Riigikohtusse, kes otsustas, et kultuuriministeeriumi käskkiri jääb kehtima. Ent kuna kultuuriministeeriumil puudub voli paisjärve üle, siis ei saanud ka kultuuriministeeriumi käskkiri tähendada kohustust paisjärve säilitada. Muinsuskaitsevöönd ei asenda veeluba.

TEISTMOODI PERSPEKTIIV. Vaade teiselt kaldalt.

Foto: Jägala Kalateed MTÜ

Riigikohus selgitas, et muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikuseks kaalumiseks on pädev asutus Keskkonnaamet ning keskkonnaõiguse (praegusel juhul eelkõige Natura alade kaitset puudutavad) normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid. Seega tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, aga juhul, kui amet jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses ja seejuures ei vaja Keskkonnaamet veeloa andmisest keeldumiseks Muinsuskaitseameti nõusolekut.

Sisuliselt andis Riigikohus käskkirjale MTÜ poolt soovitud tähenduse ilma käskkirja ühtki punkti tühistamata. Kuna MTÜ taotles käskkirja punkti tühistamist, mitte samale käskkirjale õige sisu kinnistamist, siis formaalselt jäi MTÜ kaotajaks, kuigi sisuliselt võitis. Keeruline ja ootamatu lahendus. Sellise otsuse kohaselt jäid osapoolte kulutused nende enda kanda, v.a Linnamäe HEJ elektritootja Wooluvabrik, kelle kulutustest peab MTÜ tasuma kohtukulusid 2900 euro ulatuses.

Eestis on Muinsuskaitseameti ja keskkonnakaitse kemplus toimunud juba väga pikka aega. Tõsi, on tehtud ka koostööd, kus muinsuskaitsealune vesirajatis on kenasti kohandatud nii, et jõgi saab vabalt voolata ning ka muinsuskaitseväärtused säilivad ja on kõigile nähtavad. Nii nagu on tehtud näiteks Jändjal.

ÜKS VÕIMALUS LINNAMÄE PAISU AVAMISEKS. Suurem osa betoonkehast jääks terveks ja kalad pääseksid liikuma.

Foto: Jägala Kalateed MTÜ

Kuid paljude juhtumite puhul on Muinsuskaitseameti ja Keskkonnaameti võimalusi/jõujooni täpsustatud kohtus. Üks oluline piirikivi pandi paika nn Hellenurme kohtuasjas, milles selgitati, et pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikuseks kaalumiseks on KeA ning muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandi klausel. 

Nüüdne kohtuotsus tõi suurema selguse Natura aladel looduskeskkonna ja muinsuskaitse omavahelise kaalu osas. Riigikohus sõnastas, et EL-i keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid.

Muinsuskaitsealase kaitsevööndi loomine ei kohusta Keskkonnaametit automaatselt andma veeluba ega takista paisutuse eemaldamist. Keskkonnaamet peab veeloa menetluses muinsuskaitselisi aspekte kaaluma, aga kui amet leiab, et loa väljastamiseks puuduvad alused, ei pea nad Muinsuskaitseameti nõusolekut küsima. Otsus on Muinsuskaitseametile siduv.

ENNE JA NÜÜD. Hüdroelektrijaama hoone puhul ei saa vastavusest originaalile tõsiselt rääkida.

Foto: Jägala Kalateed MTÜ

MIS SIIS NÜÜD EDASI SAAB? Praegu kahjuks veel Linnamäe HEJ veeloa küsimus kohe kiiresti lahenduse poole ei liigu, sest kultuuriministeerium on loonud veel ühe takistuse, mida ületada. Nimelt viis kultuuriministeerium 2022. aastal Linnamäe HEJ veeloa küsimuse otsustamiseks vabariigi valitsusele.

Valitsus võrdles keskkonna- ja  muinsuskaitselisi huvisid ning jõudis seisukohale, et kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajalise ja tervikliku säilimise vajadus kaalub üles EL-i keskkonnaalased nõuded.

Korralduse kohaselt nõustus vabariigi valitsus veeloa andmisega Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel. Hüvitusmeetmete rakendamise kohustus pandi Keskkonnaametile.

Valitsuse poolt Keskkonnaametile rakendatud hüvitusmeetmete leidmise kohustus kõlab aga kui talvel metsa maasikale saatmine. Keskkonnaamet on teaduslikele uuringutele tuginedes korduvalt ka valitsusele kinnitanud, et ei ole võimalik piisavaid hüvitusmeetmeid rakendada, sest piirkonnas puuduvad sellised looduslikud olud, mis võimaldaksid Jägala hoiuala mahus uusi elupaiku kuskile mujale luua. Ometi on valitsus seadnud kohustuse, et olgu olla.

Sellise vabariigi valitsuse korralduse vaidlustamiseks panid seljad kokku Eesti Kalastajate Selts, Eesti Ihtüoloogia Selts ja Jägala Kalateed MTÜ. Praeguseks on kohtuprotsess jõudnud ringkonnakohtusse. Jägala Kalateed MTÜ on aastaid järjepidevalt paisu pooldajatest ametkondadega vaielnud ja ergutanud Keskkonnaametit oma kohuseid täitma. Me ei jäta tegemata ühtegi sammu, mis viib õiglase lõpplahenduseni.

Keskkonnaorganisatsioonid ootavad huviga, milline saab olema kohtuprotsessi lõppotsus – kas jõuab ringkonnakohus samale järeldusele nagu viimati Riigikohtu kolleegium? Viimane sõnastas olulise täpsustuse: EL-i keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid ja ametkondadevahelise vaidluse saab lahendada vabariigi valitsus, aga lähtudes kehtivast õigusest.

Loodame, et õiglus võidab peagi ja ametkonnad jõuavad koostöös lahendusteni, kus „kultuurimälestised“ ei takista veekogude ja Natura alade kaitset.

Keskkonnaametile rakendatud hüvitusmeetmete leidmise kohustus kõlab kui talvel metsa maasikale saatmine.

LOE LISAKS: paisude tekitatav kalanduslik kahju ulatub igal aastal miljonitesse

Eestis asuvad lähipiirkonna potentsiaalikamad lõhejõed, kuid enamik neist on ikka veel lõhedele kättesaamatud.

Parimatel lõhejõgedel, nagu Kunda ja Jägala, laiutavad paisud, Valgejõel pole veel paisu riismeid likvideeritud.

Paisud takistavad kalade paljunemisrännet, teevad jõevee mudaseks ja hapnikuvaeseks. Lisaks lõhedele kannatavad selle tõttu paljud muud elusorganismid, kellest osa on hävimisohus ja kelle kaitseks on moodustatud Natura alad. Euroopa Liit on Eesti riigile seadnud Natura kaitsealal kohustuse looduslik olukord ja liigid taastada. Taastamata võib jätta vaid väga olulistel põhjustel, nagu avalikku huvi teeniv möödapääsmatu vajadus või julgeolek. Majanduslikud kaalutlused arvesse ei lähe.

Ka kaalukate põhjuste esinemise korral tuleb rakendada hüvitusmeetmed – kuskil mujal Natura 2000 võrgustiku alal kahju heastada ja luua samadele kaitsealustele liikidele uued võimalused samas mahus, mis oli kahjukannatava ala potentsiaal. Teadlased on Natura alal asuvate kaitsealuste liikide potentsiaali välja arvutanud. Samuti oskavad nad hinnata, kas uues asupaigas on võimalik vajaliku liigirohkuse ja arvukusega loodust paljundada.

Paisude tehtav kalanduslik kahju ulatub igal aastal miljonitesse. Jägala jõel on see hinnatud iga-aastase kahjuna 200 000 eurot, Kunda jõel 200 000 eurot ja Valgejõel 400 000 eurot.

Kui keskkonnale tekivad negatiivsed mõjud on siiski vältimatud, tuleks nendega seotud kulude kandmisel lähtuda saastaja-maksab-printsiibist. Selle põhimõtte kohaselt kannab keskkonnakahjudega seotud kulutused kahju tekitaja, mis peaks kaasa tooma keskkonnasäästlikumate lahenduste eelistamise.

Kahju, mille on paisutajad seni jõgedele teinud, on jäetud korvamata. Eesti riik on küll kehtestanud mitmesuguseid makse, aga jõgede tõkestamise ja hüdroenergia vee erikasutuse tasu mitte. Samas on lähikonna riikidest näiteks Leedus pandud paisuomanikele kohustuseks vee erikasutustasu.

Hüdroelektrijaamade võimsus kokku jääb tuulikuga samale tasemele

2023. aasta 1. septembri seisuga töötab Eestis keskkonnaloa alusel 28 hüdroelektrijaama, mille tootmisvõimsus kokku on 7,5 MW, so võrreldav ühe tuuliku võimsusega.

Väikese võimsusega hüdroenergiatööstus toodab looduskeskkonnale ebamõistlikult suurt kahju.

Eesti riik „premeerib“ sellist ettevõtlust mitmeti. Kuna hüdroenergiat peetakse taastuvaks energiaks, makstakse selle tootjale taastuvenergia tasu.

Linnamäe HEJ-le maksab riik kinni isegi paisu remondi raha. 2021. aastal anti Linnamäe HEJ paisu remontimiseks ligi 150 000 eurot.

Jõgede hea seisundi taastamine Eestis venib

Euroopa Liidu looduskaitseliste direktiivide täitmisega on Eestil raskusi.

Eesti riik on andnud korduvalt lubadusi jõgede hea seisundi taastamiseks, kuid endiselt on meil 300 ilma loata paisu, mis jõgede kvaliteeti halvendavad.

Ka Natura aladel seisavad jätkuvalt paisud. Mis veelgi markantsem – Eestis on ikka veel riigiasutusi, kes looduse taastamisele kaikaid kodaratesse viskavad.

Nii on Muinsuskaitseamet järjepidevalt leidnud või loonud takistusi lõhejõgede taastamisele:

2016. aastal võeti kaitse alla Linnamäe pais;

2020. aastal moodustati Linnamäel kultuuriministri käskkirjaga uus kaitsevöönd, mis hõlmas enamiku Linnamäe paisjärvest. Kui varasem HEJ paisu kaitsevöönd hõlmas paisjärvest umbes 30 m laiuse paisuga külgneva riba, siis uus kaitsevöönd hõlmab enamiku paisjärvest, mille pindala on umbes 30 ha;

2022. aastal alustas Muinsuskaitseamet Kunda mõisa vesiveski paisu muinsuskaitse alla võtmise protsessiga.

Jägala potentsiaal on suurem kui Eesti Soome lahe lõhekvoot

Jägala jõgi on suure potentsiaaliga lõhejõgi, mis asub Soome lahe lõhejõgede pingereas taastootmispotentsiaalilt Kunda, Valgejõe ja Loobu järel neljandal kohal. Jägala jõe potentsiaaliks hinnatakse 8500–12 600 laskujat ehk umbes 1200–1800 täiskasvanud lõhet. Eesti Soome lahe lõhekvoodiks on 2020. aastal 995 lõhet. Seega võiks ainuüksi Jägala jõgi anda rohkem lõhet kui terve meie aasta kvoot. Lisaks lõhele suureneks ka forelli ja jõesilmu arvukuse kasv.

Jägala jõe ja Jõelähtme jõe alamjooks on võetud hoiualana looduskaitse alla ning kuulub Jägala loodusala nime all Natura 2000 võrgustiku alade koosseisu. Nõukogu direktiivi nr 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) eesmärk pole üksnes elupaikade ja liikide soodsa seisundi säilitamine, vaid ka soodsa seisundi taastamine. Linnamäe HEJ paisutusest ja paisjärvest mõjutatud jõelõik on looduskaitse alla võetud peamiselt selle taastamise potentsiaali pärast.

Jõe taastamine on ainuke võimalus seal olevate kaitsealuste liikide lõhe, hariliku võldase, jõesilmu ja paksukojalise jõekarbi loodusliku elu taasloomiseks.