Meie Euroopa bushcraft’i lugu ulatub jääaja lõppu (2)

See lugu jutustab keskkonnast, säästlikkusest, pärimusest, kiviaegsest tänini säilinud algkeelest, loodustavandist, uskumustest, sümbolitest, vanadest tõekspidamistest, katkematust kogemusest, iidsetest teadmistest ja esiisadelt päritud oskustest.

Bushcraft’il ehk looduses hakkamasaamiseks vajalikel oskustel ja teadmistel on seljataga väga pikk ajalugu.

Viimasest jääajast on Euroopas möödunud 12 000 aastat. See on Maale vaid silmapilk, ka inimkonna arenguloos lühike aeg, kuid tänasele Euroopale on see kogu tema ajalugu. Mis oli enne, seda me ei tea. Kuid see Aeg on meie Olemise Lugu.

Pärast jää taandumist saabusid Euroopa põhjarannale esimesed hõimud. Nad ei tulnud siia kiirustades, vaid liikusid aastatuhandete kaupa tasapisi koos jää taandumisega. Need hõimud ei saabunud siia uut elupaika otsima või oma eluala laiendama, nii nagu seda tegid kõik järgnevatel aastatuhandetel saabunud rahvad. Esimesed eurooplased nihkusid põhja poole koos jää piiri taandumisega, sest seal oli nende toit – põhjapõder. Jää taandudes taandus ka jäälähedane tundra ja põhjapõdra toidus. Nii liikusid ka esimesed eurooplased aina põhja poole, kuni vastu tuli meri ja enam edasi ei pääsenud. Siis tuli hakata aina soojeneva ilmastiku ja muutuva olustikuga kohanema.

Jääjärgne Euroopa koosnes tundrast. Sellisest, nagu täna veel võib kohata Põhja-Lapimaal, Jäämere lähistel. Sealsetel asukatel, soomeugrilastest saamidel on ka palju ühist tolle kauge aja esiasukatega. Olgu selleks kombed, keel, tavad, eluviis või seos põhjapõtradega.

ARENEME KOOS LOODUSEGA. Kogu algeuroopalik mõtteviis, eluhoiakud ja olemus on arenenud nende aastatuhandete vältel koos loodusega. Euroopa loodus muutus samm-sammult jää-äärsest kivitundrast metsatundraks, mis läks sujuvalt üle järvederohkeks metsavööndiks, kus aastatuhandega kasvasid väga paljud järved soodeks ja siis rabadeks. Samuti arenes samm-sammult ka inimene Euroopas. Jää järel saabunud esiasukad kohanesid kõige muutuvaga, kasvasid ja arenesid koos loodusega. Koos looduse ja inimestega kasvasid ja arenesid ka mõtteviis, tavad ja kultuur.

Loodusrahva määrav ja oluline tunnus on säästlikkus ja keskkonnahoid ‒ me ei kohanda keskkonda ümber, vaid kohaneme sellega ise. Just see mõte võiks olla veelgi jõulisemalt esindatud ka tänase bushcraft’i juures. Selle asemel, et kasutada ühekordseid saeterasid, õpime hooldama ja kasutama vanu, inimpõlvi kestnud saage. Selmet ehitada rajatised bushcraft-laagrisse, otsime parema ja sobivama koha, kus loodus juba pakub ise meile vajalikku. Selle asemel, et filtreerida ja puhastada joogivett, liigume piirkonda, kus kogu voolav vesi on joodav. Selle asemel, et loodusest lihtsalt läbi käia ja seal pelgalt viibida, vaatleme kõike enese ümber kui kaaslasi, püüame olla nende seltsis ja ‒ miks ka mitte – suhelda nendega.

Rahvas arenes ja kasvas koos loodusega, see on olnud ühes kasvamine nõnda, nagu arenevad koos kaksikud vennad. Kuid üks jäi muutumata ‒ see oli suhe loodusesse. Esiasukatel ei muutunud see aastatuhandete vältel ja on nende järglaste mõtteviisis säilinud tänaseni. Loodusrahvana ei soovinud nad iial muuta keskkonda enese ümber, vaid vastupidi, kohaneda sellega ise. Sellised hoiakud on säilinud nende tänaste järglaste mõtteviisis. See on määrav erinevus ja täielik vastand tänapäevasele valdavale mõtteviisile, kus suurem osa maailma keskkonnast on viimaste sajanditega kohandatud inimese vajadustega. See on normaalne, kuid ei ole loomulik.

TEADMISED SÄILIVAD. Täienesid oskused, lisandusid teadmised, tekkisid uued materjalid ja arenesid töövahendid. Aastatuhandete lihvitud kogemused ja oskused on osati antud katkematult edasi põlvest põlve ning kandunud tänasesse. Veel on rahvaid, kelle hulgas on need oskused ja teadmised säilinud katkematuna. Kas ei võiks üks bushcraft’i eesmärke ollagi just nende, katkematult edasi antud oskuste ja teadmiste kogumine, tutvustamine, levitamine? Kas ei peaks seda sel juhul tegema terviklikult koos kõigega, mis seondub nende teadmiste ja oskustega? Sest tekkinud on need ju mitte üksikute kildudena, vaid tervikliku mosaiigina kümnete ja sadade põlvkondade vältel, kus leidub ka koht tõekspidamistele, uskumustele ja hoiakutele.

Milline oli siis sadade inimpõlvede vältel kujunenud eluhoiak ja suhe loodusesse? Me ei tea seda täpselt, kuid Euroopa põlisasukate tänaseni säilinud kultuuris ja pärimuses leidub selle kohta ainest palju ja piisavalt. On need siis iidsed regilaulud ja runod, suuliselt põlvest põlve edasi antud muistendid ja pärimused, vanasõnad ja rahvatarkused. Keel on imeline vahend ja kõneleb palju selle kasutajaist. Kui keel on vana, on ka selles kantud teave vana. Iseäranis siis, kui teave on esitatud selle keele algupäraste sõnadega. Läänemere ääres elavad rahvad, kes kõnelesid veel vaid paari aastatuhande eest samas keeles. Tänaseks on need keeled hilisemate kultuuride mõjul lahku kasvanud ja jäänud vaid suguluskeelteks. Kuid neis kõigis keeltes leidub kolm tuhat sama kõla ja tähendusega sõna. Need sõnad pärinevad kiviajast, moodustades kiviaegse algkeele.

Tänases maailmas pole kolm tuhat sõna kaugeltki piisav sõnavara, kuid kaugel kiviajal oli see kogu keel. Siis ei olnud vaja mitte rääkida, vaid tegutseda. Kõnealune kiviaegne algkeel on tervikuna säilinud mitmetes tänastes Euroopa keeltes, nagu eesti ja soome keel ning mitmed juba kaduvad väikekeeled. Nende rahvaste rikkalik suuline pärand ulatub samuti kiviaega, on neil rahvastel suures osas sama ja kirjeldab juhiseid elukorralduseks, õpetusi looduse kohta, usulisi tõekspidamisi, ilma ennustamist, õpetusi tööde ja oskuste kohta – ühesõnaga kõike. See annab mõtestatud tutvumisel ülevaate elust ja olmest kiviaegses Euroopas.

Soovin selle sissejuhatava looga algatada lugude sarja, kus tutvustan teile neid aspekte osade kaupa. Ma ei õpeta teile tuletegemist – te oskate seda isegi hästi. Ma tutvustan teile kiviajast alguse saanud suhtumist tulesse. Ma ei õpeta teid ära tundma looduslikku joogikõlblikku vett – minu kodumaal polegi looduses teistsugust. Ma tutvustan teile aastatuhandete vanust suhtumist ja tõekspidamisi vee kohta. Ma ei õpeta teile puuliike ja puidu kasutamist – te oletegi juba selles oskuslikud. Ma tutvustan teile iidset suhtumist metsa ja lähenemist puudesse kui elusolendeisse. Ühesõnaga – ma pakun teile lisandväärtust sellele, mida te juba omate. 

Euroopaliku bushcraft’i algmõte võikski ju lähtuda oma eripärast ja luua oma isikupära kasutades ainulaadse Oma Loo. See lugu, meie Euroopa bushcraft’i lugu ulatub jääaja lõppu. See jutustab keskkonnast, säästlikkusest, pärimusest, kiviaegsest tänini säilinud algkeelest, loodustavandist, uskumustest, sümbolitest, vanadest tõekspidamistest, katkematust kogemusest, iidsetest teadmistest ja esiisadelt päritud oskustest. Euroopa bushcraft’i lugu on seega kaheteistkümne aastatuhande pikkuse katkematu järjepidevuse lugu.

ALUSTAME TULEST. Tuli on tänasele looduses kulgejale esmatähtis. Sõltumata sellest, kas kasutame selleks gaasipriimust või läidame sädemest laagrilõkke. Me teeme seda vajadusest süüa valmistada, sooja saada, valgustada laagripaika või muul eluliselt vajalikul põhjusel. Samas ei ole harvad hetked, mil tunneme eneses vajadust süüdata väike lõke täiesti ilma põhjuseta keset sooja päeva ja täis kõhuga. Miks me seda teeme? Miks me vajame lõkketuld, selle keerutavat suitsu, selle lõhna oma rõivastele?

Tuli annab inimesele palju enamat kui vaid soojust ja valgust. Jaa, tuli on pakkunud meile eelnimetatut ja kaitset kiskjate eest juba mäletamatutel aegadel. Kuid väga sageli saame need vajadused rahuldatud teiste, tänapäevasemate vahenditega, mis pealegi on puhtamad, kiiremad, mugavamad ja ka tõhusamad. Miks siis lõke ja küünal veel tarvilikud on? Mis on neis nii võluvat?

Neist kaugetest aegadest on salvestunud meie alateadvusse Tule Vägi. Ja see ei ole kadunud selle lühikese sajandiga, mil sellele on tulnud asendajad. Tuli pakub meie vaimu kaudu hingele turva-, kodu-, soojuse- ja kindlustunnet ning väga palju muud. Me ei mõtesta seda sageli, küll aga vajame. Ja seetõttu läidame ka soojas hästi valgustatud turvalises korteris õhtu saabudes küünla. Elav tuli toob meis need tunded esile. Sest tuli on meie vaimu ja hinge pärisosas, sest on meile turvatunnet ja kodusoojust sisendanud ilmselt juba sadu aastatuhandeid.

Tuli ongi ju meie siinoleku eeldus. Siia, kaugele põhja poole saime rännata oma algkodust Aafrikast ainult seetõttu, et kasutasime tuld ja oskasime säilitada selle antud soojust. Euroopa asustati tule abil ja tõttu. Koguni viimane pikk jääaeg ei suutnud meid Euroopast minema kihutada, sest meie oskus teha tuld ja hoida soojust andis meile tugevuse külmale vastu seista.  

Tuhanded sajandid ühelt poolt ning tule antud tohutu kaitsemüür külma, pimeduse ja kiskjate vastu teiselt poolt muutis tule meile müütiliseks, lausa jumalikuks väeks. Nõnda see tundmus kestis, arenes ja kasvas nii, kuis me aina ja aina saime kinnitust Tule Väe suurusest. Nii muutus tuli meile aastatuhandetega lausa jumaluseks. Jumaluseks, kes tuli küttepuude kasvuna Maa südamest, andis oma väe inimestele meie maailmas ja kadus lõkkesuitsuna taevastesse kõrgustesse. Nõnda oleme hakanud pidama tuld juba ammu maailmade vahendajaks, sidemeheks ajaliku elu ja ajatu vaimsuse vahel. Tuli muutus inimese vahendajaks teispoolsusega.

MIKS ME TEEME JAANITULD? Tuhanded aastad lihvisid tule kogu selle inimliku kartuse, lootuse ja usu segu selgeks kultuseks, mis on väikeste erinevustega loodusrahvastel üle ilma siiski võrdlemisi sarnane. See viitab aga selle kultuse vanusele – oleme tuld austanud juba siis, kui seda kasutama õppisime, enne kui meie teed läksid Aafrikast lahku itta, läände ja põhja, et asustada maailm. Tule austamise väga suurele vanusele viitab veel asjaolu, et mitmete rahvaste, Euroopas eestlaste ja soomlaste igivanades pärimustes on tule kummardamine seotud pikse austamisega. On ju äike see jõud, mis süütas meie tule siis, kui me ise seda veel teha ei mõistnud. See on inimese igiammune seos. Näiteks on eestlastel olnud äikese ja tule jumalused sageli lausa ühes isikus, ühtne tervik.

Palju enamatel rahvastel on tänaseni säilinud tule seondumine päikesega rahvausundis. Miks teeme pööripäevadel tuld? Tuli on päikese teekonna teetähis meile. Tuli ja päike annavad mõlemad sooja ja valgust, ühesõnaga – elu.

Pööripäevade ürgne tähistamine tulega on tänini säilinud, kuigi kristlusest mõjutatud muutustega. Olgu selleks siis kas või jõuluaegsed elektriküünlad plastkuusel, mis on ju talvise pööripäeva iidse lõkke tänane järelm. Või maitule tegemine, mis on küll liikunud pööripäevast palju hilisemaks, kuid sadu sajandeid tähistanud just päeva ja öö võrdse pikkusega aega. Paljudel on säilinud ka jaanipäeva tähistamine tulega, eestlastel ja soomlastel on see ka tänapäeval alati koos hiiglasliku lõkketulega üldrahvalik pidupäev, palju tähtsam kui jõulud ja riigipühad kokku. Vahest vaid sügisene pööripäev on jäänud enam unustusse kui teised ja siin me suuremat tuletegemist ei kohta. Kuid see tule ja pööripäevade sidumine on taas tõend sellest, et oleme juba inimkonna arengu algusest pidanud tuld päikese maapealseks kehastuseks ja nõnda neid ühiselt austanud ilmselt juba ka sadu aastatuhandeid. 

See pikk aeg on võimaldanud meil kujundada laialt levinud, ühtlase ja samas elujõulise uskumuste kogumi, mis isegi tänapäevases tehnilises ja tõttavas maailmas, isegi paari viimase aastatuhande vältel toimunud kristliku vaimse surutise juures on vastu pidanud, ellu jäänud.

Millised on siis need Tule Väe austamise enam-vähem universaalsed tunnusjooned ja levinumad uskumused, millest põlisrahvaste juures tänagi veel palju säilinud? Toon siin mõned enamlevinud lihtsad tõed, mida tänane looduses kulgeja, loodusega koos toimiv või lihtsalt meie tegelikku põlist pärandit ja oma kodumaad austav inimene võiks samuti järgida. Nii lihtsad ja ajatud on need.

ANNA TULELE OHVER. Kui oled tule üles teinud, anna leekidele kas või tükike kasetohtu. Oluline on sealjuures mõte „et saada, tuleb esmalt anda“. Kui soovin, et tuli mulle sooja annaks, pean ka temale midagi andma. Mõte „palu ja sulle antakse“ on põlisrahvale loomuvastane – see on üleskutse kerjamisele, almuse mangumisele! Miks peaks keegi mulle midagi andma, kui ma ei tee muud, kui kerjan? Kui ma aga ise annan, siis on mul ka julgus silma vaadata ja ausat vastukaupa oodata. Olgu tulelt, äripartnerilt, järveveelt, jumalalt, metsataimelt või naabrilt. See suhtumine on loomulik ja meid sadu aastatuhandeid ausaks kasvatanud. See ei käi ju kaugeltki vaid tule kohta – see suhtumine laieneb absoluutselt kõigele! Minu kodumaal on sajad inimpõlved sirgunud suhtumisega, mis veel tänagi kerjamise kasvatusele auga vastu seisab.

Kodukolle on väga ürgne nähtus. Eestlaste kiviajast pärinevas keeles on senimaani säilinud sõna „lee“, mis tähistabki just seda kollet, mis asub inimese oma kodus. See kolle on perele püha, kuna on elu kese, kodu kese. Ma ei ole lingvist ja pole kindel, kas ka nooremates Euroopa keeltes leidub selline väljend.

Ei olegi tähtis, kas sinu tänane kodukolle asetseb su kodus kaminana, on tulease su grillimajas või lihtsalt lemmikkoht lõkke tegemiseks kusagil kodu lähistel. Oluline, et see sul on. Sest kodukolle on püha, on tugi meie mõtteilmale, turvatundele, on pingete maandaja, on meie hingele möödapääsmatult vajalik. Kuigi selle puudumisel me nagu ei tunne, et sellest ilma oleme. Samas tajume sageli millegi seletamatu puudumist ning samas selle leidmisel justkui rahulolu ja kindlustunnet kuhugi kindlasse kohta jõudmisest.

Tule suits on püha nagu tuli ise. Oleme uskunud igiammusest ajast, et suits viib tulele antud ohvri taevasse. On ju meie uskumustes tuli vahendajaks inimeste ja jumalate vahel. Oleme uskunud seetõttu, et ka inimese hing tõuseb ajaliku elu lõppedes kodukolde suitsuga taevasesse kõrgusesse. Püstkoja suitsuavast on tulesuits alati viinud meie surematuse hingeilma.

Suits on oma pühaduse tõttu senini kasutusel ka rahvaravis. Eks ole ju arvatud sellele puhastavat, haigust võitvat toimet. Seetõttu on seni rahvaravis hinnas Eesti ja Soome suitsusaunad (korstnata saun, kus kerise suits väljub ukse kaudu – autor) ning haigete juures põletatakse toas kadakaoksi. Nüüdseks on ka meie tänapäevane teadus hakanud lõpuks ürgsete teadmiste tasemele jõudma – teame nüüd kindlalt, et suitsul ongi baktereid hävitav toime, eriti okaspuude suitsul.

Lõpetuseks pühendan veidi ruumi ka Tule Väe ja Sõna Väe sidumisele ürgses pärimuses. Sõna Väge on tänases ilmas palju alahinnatud, kuna kõike käega katsuda tahtev moodne teadus ei suuda seda oma tänases arenguastmes veel selgitada. 

Sõna on mõtte ja tahte väljendus helis. Vahet ju pole, mis keeles sõna on öeldud, sest tahtel pole keelt ega mõttel rahvust. Kui inimene oma tahte helivõngete abil kehast ja vaimust väljapoole saadab, hakkab see ümbritsevat mõjutama. Nii on alati usutud ja miks ei võiks tänagi. Kurjalt öeldud vandesõna saadab halb toon ja tulemuseks on halva levik. Hooliva ja heal toonil öeldud sõna tulemus on samasuunaline. Olete vast isegi kogenud, et kui ikka üks ebaõnnestumine vihale ajab ja vandesõnad huulile tulevad, läheb asi ainult halvemaks. Kui aga laseme hea tunde ja mõtte välja hea sõnaga, käivitub isegi auto talvel paremini.

Nõnda on ka tule süütamisega näiteks halva ilma korral. Kui teil seni kogemus puudub, proovige mõned korrad järele ja te näete, et tõepoolest on tulemus parem. Ja sellest tulenevalt ka hilisem heaolutunne palju suurem.

Lõpetuseks toon välja ühe tuleloitsu, nn Tulesõnad, mis on suust suhu edasi antud inimpõlvede kaupa ja kirja pandud alles 19. sajandi lõpul. See loits pärineb minu kodukandist Põhja-Eestist ja selle vanuseks on arvatavalt 2000‒3000 aastat.

Tulesõnad

Kas tunned tulesõnu,

tead raua tarbeida?

Tuli on tuima, raud on valju,

kui ei mõista lepitada.

Ei tuli minu põleta,

mina tule tuttavake.

Ei suitsu minu sureta,

mina suitsu sugulane.

Ei vesi minu uputa,

mina vee vennapoiga.

Ei rauda mind raiu,

mina raua langukene.

Tuli ei põleta tuttavaid,

suits ei surma sugulast,

vesi ei venda uputa,

raud ei raiu langukesta.

Tulgu nüüd tuleisandad,

tulgu nüüd tuleemandad,

tulgu teda hoidma,

valgeni valama!