Spinningupüügi maailmameistrivõistlused Lätis: käis karm võitlus enneolematult ränkades oludes

Võistlusala, mida endale selgeks teha, oli meeletult suur.

Augusti lõpus sõitsime Lätti esimestele eeltreeningutele. Sõite oli planeeritud kokku kolm: esimene eeltreening 6, teine 7 päeva ja siis ametlikud treeningud + võistlus ise. Ametlikud treeningud kestavad 2 päeva ja võistlus ise 3 päeva. Ütleme nii, et aega sai MM-i projekti peale ikka korralikult kulutatud, praktiliselt terve kuu.

Muidugi tegime eelnevalt kodus ka eeltööd – lugesime foorumeid, vaatasime videoid, uurisime sügavuskaarti. Võistlusala, mida endale selgeks teha, on meeletult suur. Seepärast vajasimegi nii palju treeningpäevi, sest muidu lihtsalt ei jõua igale poole.

Eelinfona teadsime, et selles vesikonnas on palju koha, keda püütakse LIVE anduritega poolest veest. Lätlased on selles püügis väga osavad. Meil Lehariga kohapüügi kogemusi suvel Active Targetiga ei olnud, küll aga oleme sama riistaga haugi püüdnud. Sügavaid kohti on seal päris palju ja lootsime, et ehk õnnestub haugipüük Active Targetiga tööle saada või siis püüame haugi heinas või rantidel. Teadsime, et lätlaste vastu me kohapüügis ilmselt ei saa, sest nemad on seda aastaid treeninud. Pigem pidime rakendama midagi, milles me ise ennast kõige kindlamalt tunneme.

KEDA PÜÜDA? Jõuame esimestele eeltreeningutele lõunaks, aga Lehar pidi tulema sama päeva õhtul, seega läheme esimesel päeval koos Aleksiga. Esimese päeva plaan oli veidi tutvuda Kišezersi järvega. Proovime kõigepealt sügaval püüki. Lowrance Active Target näitab palju koha, aga ilmselt ei ole võtupäev. Ei saa seda kala meie ega ka kohalikud. Hiljem selgus treeningute käigus, et kohal ongi need aktiivsuse hetked pigem harva ja muul ajal ei saa midagi. Haugi me sügaval ei näe.

Nüüd läheme rantidele haugi proovima. Mina püüan silikooniga ja Aleks twitch’ib. Mõne aja pärast saab Aleks esimese võtu vobleriga, kusjuures tundub, et tegemist on hoopis kohaga. Ma oma silmaga ei näinud ja pigem jäin kahtlevale seisukohale, aga edasiste treeningute käigus õnnestub ikka nii minul kui ka Leharil mõni koha vobleritega kätte saada. Samas tsoonis on Aleksil veel üks võtt ja üks haug hammustab vobleri ära. Kätte me ühtegi kala ei saa, aga mingid infokillud hakkavad ikka kogunema. Minul silikooniga 0. Selge, et twitching on vähemalt tol päeval ja tolles kohas ikkagi edukam.

Järgnevatel treeningutel võtame Kišezersi ja lähimad teised järved Lehariga tõsisemalt ette. Otsime põhiliselt haugi nii madalikelt, roo äärest kui ka rantidelt, samuti käime läbi sügavamad osad, aga seal haugi ei näita ja koha ei võta. Esimesed päevad püüame päris palju silikooniga, aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et silikoon kaotab twitching’ule. Leiame ühes järves väga hea ala – lühike lõik, kust saame igast ankurdusest ilusas mõõdus haugi, kusjuures seal võtab paremini silikooni. Tol ajal ei oska me veel teha õigeid järeldusi, miks seal silikoon toimib, aga mujal mitte. Mujal töötavad pigem voblerid ja saame ka haugi, aga see on pigem suure ala pealt haugi korjamine. On võimalik saada, aga mitte just väga tihedalt ning peab palju liikuma ja korjama. Heinapüüki madalikel me tööle ei saa ja sellest on väga kahju, sest see on minu ja Lehari spetsialiteet.

Ühel päeval saab teine paatkond Lielupe ja Bullupe jõgedest haugi ning võtame plaani need jõed endale selgeks teha. Kõigepealt läheme soppi, kust meie teine paatkond haugi sai, et aru saada, mis loogikaga need sopid on. Alguses proovime silikooniga, aga sellega ei tule mitte midagi. Siis paneb Lehar vobleri ja kohe esimese või teise viskega tuleb korralik haug. Jälle saame kinnitust, et twitching toimib. Soppide loogika saab kiiresti selgeks ja läheme edasi sarnaseid kohti otsima. Väga vähesed sopid töötavad, aga mõni toimib ikka väga hästi. Saame jälle ilusaid kalu, suurimaks jääb tol päeval 105 cm ja 8,0 kg haugimamma (Alexandri isiklik rekord).

SAAME LIELUPE TOIMIMA. Ühel päeval on meil kaasas kohalik giid, kes näitab kõigepealt kohapüüki Lowrance Active Targetiga. Hommikul saab ta esimese viskega mõõdus kala kätte ja edasi koha ei võta. Active Targetiga püügis ei ole iseenesest midagi keerulist, sest koha näitab teatud paigus päris palju. Sügavus on valdavalt 10–13 meetrit ja koha istub pooles vees. Sõidad ringi, viskad igale kalale silikooni nina ette ja loodad, et ta reageerib. Koha näeb Active Targetiga väga hästi ja kala on tõesti palju, aga väga vähesed neist reageerivad. Parimal juhul jälitavad lanti kuni paadini ja siis keeravad otsa ringi. Saab selgeks, et kohapüük on ebastabiilne. Ta võib mingi aeg suu lahti teha ja siis võib kohe hulgi saada, aga võib ka terve päev nullitada. Nii otsustame, et kohapüügile me ei keskendu.

Siis läheme giidiga haugi püüdma. Käime mööda tema kohti, aga need tunduvad pigem sellised üldtuntud madalikud, kus püüab palju nii sportlasi kui ka muud rahvast. Giidi näidatud paigad tol päeval ei toimi ja me ei saa neid tööle ka järgnevatel päevadel. Meie enda leitud asukohad on hoopis teise loogikaga ja meile tundub, et see toimib paremini, sest nii saame stabiilselt haugi nii meie kui ka meie teised paatkonnad. Igatahes tundub, et Lielupe jõgi on väga hea haugijõgi ja leiame sealt võistluseks päris palju potentsiaalseid kohti. Eeltreeningute viimasel või eelviimasel päeval käime vanu kohti üle kontrollimas ja üks väga hea ala, kust me Lehariga järjest haugi saime, millegipärast enam ei toimi. Sellest on kahju.

Eeltreeningute lõpuks saime Lielupe jõe täielikult ära kaardistatud ja haugialasid tundub olevat piisavalt. Arvame, et 8–12 haugi päevas püüda on täiesti reaalne. Kišezers ja teised järved jäävad pigem varuvariandiks, sest seal on kala hõredamalt. Koha me enda jaoks välistame, kuigi kuuleme jutte, et on saadud üle 10 koha päevas, aga samas on ka päevi, mil ei saa ühtegi. Ahvenapüügile keskendume Lehariga pigem vähe, aga teine paatkond püüab ahvenat iga päev. Mõte ongi kokkuvõttes võrrelda, mis kalaga suurema tõenäosusega võidab, aga eeltreeningute ajal me seda kahjuks teha ei jõua. Pigem oleme Lehariga seda meelt, et ahvenat püüdma ei lähe, sest haugiga tunneme ennast seekord kindlamalt.

OLUD MUUTUVAD TÄIELIKULT. Ametlikelt treeningutelt võib osa võtta kolm paati igast koondisest. Paadis tohib küll olla enam kui kaks kalameest, aga korraga võib püüda kaks inimest. Kuna võistlusteks lubab kõva tuult ja vahemaad püügialal on suured, otsustame ametlikel treeningutel ja võistlusel kasutada Jaanus Jakobsoni paati. Seega on Jaanus meil ametlikel treeningutel paadikaaslaseks. Kui meie eelnevatel treeningutel on päevane keskmine temperatuur 20 kraadi ümber ja tuul väike või mõõdukas, siis ametlike treeningute alguseks muutuvad ilmaolud kardinaalselt. Temperatuur langeb keskmiselt 10 kraadi võrra ja tuul paisub iga päevaga tugevamaks. Kuna valdavalt puhuvad tuuled läänest, kerkib ka merega ühenduses oleva Daugava veetase mitukümmend sentimeetrit kõrgemale. Lisaks muutub vesi sogasemaks.

Ametlike treeningpäevade pikkus on nii nagu võistluspäevadelgi 7 tundi. Seega on meil vaja kahe ametliku treeninguga üle kontrollida varem kaardistatud püügitsoonid. Kuna parimatele paikadele ei saa kohe minna, otsustame esmalt kontrollida B- ja C-kategooria kohtasid ning sedagi pisteliselt ja valdavalt ilma konksudeta. Juba esimese ametliku treeningu esimestel tundidel saab selgeks, et olud on muutunud. Kohtades, kust varem saime igast ankurdusest vähemalt ühe haugi, ei saa üldse kaladega kontakti. Seega tuleb hakata kontrollima ka A-kategooria kohti. Saame sellistest kohtadest mõned võtud, aga kala ei näe, sest me ei haagi teda ära. Päev läheb kiirelt (juba ainuüksi sõidu peale kulub päevast tund kuni kaks ära). Õhtul peame nõu ja otsustame, et teisel treeningul ikkagi kasutame konkse ning haagime kalad ära, et näha ka nende suurust.

Teisel treeningpäeval võtame ette ja kontrollime kõik oma parimad kohad konksudega üle. Proovime väga palju erinevaid lante ning püüame heina ääres, heinast eemal, randilt, aukude servadest, jõgedes, jõe lahtedes ja järvedes. Tulemus on masendav. Kätte saame vaid paar alamõõdulist haugi. Süsteemid, mis varem toimisid stabiilselt, ei toimi enam üldse.

Meeskonna meeleolu pole just kiita. Natuke lohutab asjaolu, et teisel treeningpäeval leiab meie kolmas paatkond täiesti uue püügiala, kus haugi ja ilusas mõõdus ahvenat näitab pea igas ankurduses. Kuna me oma põhilisi paiku tööle ei saa, otsustame esimest võistluspäeva alustada sellel uuel alal.

LÄHEB LAHTI. Esimese võistluspäeva ilm on selline, mida me varem Lätis treeningutel ei kohanud. Tuul puhub puhanguti 20 m/s. Lisaks sajab tugevat vihma enamiku võistluspäevast.

Stardime teises stardigrupis ja jõuame püügialale umbes 20 minutiga. Alustame püüki punktides, kus meie kolmas paatkond oli mõõdus kala saanud. Saame ka ise ruttu kontakte ja ka kala paati, aga kahjuks on kõik alamõõdulised. Kõige pikem haug on meil 49,7 mm. Tundub, et sel päeval on aktiivne vaid alamõõduline kala. Väga raske püük. Oleme esimest korda elus sellel veekogu osal, aeg tiksub armutult ja mõõdus kala kätte ei saa. Vahetame lante ja püügialasid, aga tulemus ikka sama. Võistluste algusest on möödas juba ligi viis tundi, kuni lõpuks saame oma esimese mõõdus kala – 40 cm ahvena. See võtab natuke pingeid maha ja tundub, et saime mingi süsteemi tööle. Ei lähe kaua, kui saame järgmise mõõdus kala – 57 cm koha. Natuke aega hiljem saame esimese mõõdus haugi ja pool tundi enne lõppu veel ühe. Tundub, et saime kala jooksma, aga aeg hakkab lõppema ja peame võtma täisgaasiga suuna finiši poole. Tulemustest selgub peagi, et meie tulemus on alla keskmise ja mitmed meeskonnad said hästi haugi. Kuna järgmiseks päevaks lubab rahulikumat ilma ja saime enne lõppu oma püügialal kala jooksma, otsustame ka teist võistluspäeva sealt alustada.

Teisel võistluspäeval stardime esimeses grupis ja jõuame kiirelt püügialasse. Ilm on vähese pilvisusega ja vesi sel veekogu osal plekk. Ligi tunniga saame selgeks, et sellel veekogul sellise ilmaga tulemust ei tee. Võtame suuna tsoonidesse, kust olime treeningutel sellise ilmaga ikka kala saanud. Neid alasid ei ole palju, aga mõned siiski. Sõit uuele kohale võtab aega umbes pool tundi. Saame jälle esimesed haugid suhteliselt ruttu kätte, aga taas teeb muret mõõt. Alles kolmas või neljas kala on mõõdus. Paraku saab püügiala samuti läbi. Järgmisse tsooni sõit võtab aega umbes 25 minutit. Sealt ei saa me esmalt haugiga üldse kontakti. Mingi hetk näeme ahvenaparvekesi püügitsoonis ja kuna oleme treeningutel sealt ilusaid ahvenaid saanud, proovime mõõdus ahvenaid tabada. Paraku on enamik neist 23–24 cm. Ühe 25 cm pikkuse viskab ka vahele, aga saame aru, et sellise püügiga me oma kohta pingereas ei paranda. Seega võtame paar tundi enne lõppu jälle haugipüügi ette. Suure meelitamise peale saame ühe mõõdus haugi ka kätte. Jälle kesine tulemus ja kõike seda väga suure töö tulemusena. Pettumus ja nõutus valdavad kogu meeskonda. Järgmiseks päevaks lubab veel suuremat tormi kui esimesel võistluspäeval. Ringlevad ka mitteametlikud jutud kolmanda võistluspäeva ära jätmisest. Ometi see ikkagi toimub.

PÜÜDA PEAAEGU VÕIMATU. Kolmas võistluspäev on raju. Vesi tõuseb veel rohkem ja on sogane nagu koorekohv. Daugava peal on väga korralik laine. Püüdes on paadis tunne nagu rodeol härja seljas. Sellistes oludes pole me veel elus püüdnud. Kuna eeldame, et väga paljud võistlusalad on suure tuule käes, otsime varju oma esimese võistluspäeva aladelt. Saame kohe esimesel tunnil ahvena pikkusega 38 cm. Sealt edasi muutub tuul veel suuremaks ja püük on tugevalt häiritud. Visata saab ainult otse ahtrisse ja tuuleiilid on nii kõvad, et ridva tunnetus on nullilähedane. Võitleme visalt, aga saaki ei tule. Paar tundi enne lõppu annab tuul natuke järele ja saame kohe ka kala. Esimesed on küll alamõõdulised, aga vahele viskab ka kaks mõõdus haugi. Rohkemat me sel päeval kahjuks välja pigistada ei suuda. Asume ka aegsasti tagasiteele, sest täisgaasiga nii suure lainega sõita ei saa ja vahemaad on suured.

Saavutame riikide arvestuses üheksanda koha. Poodiumile jõuavad koondised, kes püüdsid haugi ja suutsid seda kõigil kolmel päeval edukalt teha. Võitsid poolakad. Pärast võistlust nendega rääkides avaldasid nad, et valisid kohe treeningute alguses püügikalaks haugi ja tegid trenni kuue paadiga. Koha ja ahvena nad välistasid. Nad hindasid, et koha nad hästi püüda ei oska ja haugi püüavad paremini kui ahvenat. See oli nende risk, aga lõpuks ka õnn.

Kindlasti on meie 9. koht kogu meeskonnale väga suur pettumus. Samas oli võistlusveekogu väga suur ja ilmastikuolud muutlikud. Ilma liialdamata võib ka väita, et konkurents on sel spordialal väga tihe. Seda ilmestab näiteks asjaolu, et võõrustajate laeks jäi koduvetel kuues koht. Kahel esimesel päeval liidripositsioonil olnud Ukraina koondis langes aga pärast kolmanda päeva põrumist viiendaks.

Analüüsimist jagub veel pikemaks ajaks. Täname kõiki, kes meil Lätis abis olid. Meeskond oli super töökas ja hingas ühes rütmis. Suur abi koondisele tuli KIK-i toetusest. Kõige suuremad tänud aga meie abikaasadele, kes hoolitsesid vapralt meie tagala eest. Pusime edasi!

Võõrustajate laeks jäi koduvetel kuues koht.

LOE LISAKS: MMil lastakse kõik kalad tagasi

 Igast riigist osaleb võistlusel kaks põhipaatkonda (kaks püüdjat + kohtunik paadis), üks varupaatkond, koondise kapten ja lubatud on lisa-abilised.

Püütakse röövkala tehispeibutistega ning iga püütud kala eest saab punkte, püütud kalade pikkused võetakse ruutu ja summeeritakse. Arvesse lähevad teatud alammõõtudest suuremad kalad. Võistluspäeva lõpus tehakse pingerida. Kellel on rohkem punkte (s.t. rohkem ja/või suuremaid kalu), see saab kõrgema koha.

Kõik püütud kalad mõõdetakse kohtuniku poolt paadis ja lastakse kohe tagasi, s.t. kala ei tapeta.

Eesti on tulnud spinningupüügis maailmameistriks kahel korral: 2018. aastal Inglismaal ja 2021. aastal Tšehhis. Kaks aastat tagasi tulid ka individuaalselt maailmameistriks paatkond Raigo Padar ja Ivo Sööt ning individuaalse pronksi saavutasid Alexander Andrusenko ja Lehar Leetsaar (Team Lowrance Estonia).