Kummikutega ära rappa mine (2)

Romas näitab seltskonnale, mis koosneb peamiselt arvutiekraanide ees töötavatest linnainimestest, kuidas rabas ohutult liikuda.

Peamine on korralik kepp. Selle abil saab rabas nii mõndagi tehtud, selgub Romasi jutust ja ka hilisematest näitlikest õppetundidest.

Kepp, millest saab meile rabas asendamatu abimees, peaks olema umbes nii pikk nagu klassikaline suusk ehk ülestõstetud käega peaks ulatuma selle ülemisest otsast kinni võtma. See ei tohi olla kuivanud puust, painduvus on oluline. Kepi peenem ots peaks olema teie pöidla jämedune.

Rabas liikumisel ei maksa kasutada keppi nii nagu tavalisel matkal või jalutuskäigul ehk asetada seda enam-vähem vertikaalselt maha, õpetab Romas. Pinnase iseärasustest sõltuvalt ei saa nõnda kepi otsale üldse toetuda ja kepp võib hoopis lupsti täies pikkuses soisesse pinnasesse kaduda.

Kui jõuame raba serva ja alustame selle ületamist, tasub seada endale orientiir, mille suunas liikuma hakata. Ka selja taga tuleks mõne maamärgi abil meelde jätta koht, kust rabasse tulime.

 JAOTAME KEHARASKUST KEPI ABIL. Rabas liikumise põhitõde on lihtne – astu mätastele või kohtadesse, kus taimkate tihedam ja kõrgem kui mujal. Taimede juured moodustavad võrgustiku, mis kannavad rändajat paremini kui taimevaesed kohad.

Teine soovitus – olgugi raba üsna vesine koht, ei maksa tulla siia kummikute, vaid pigem matkasaabastega, mis tuleb korralikult kinni nöörida. Kui jalg juhtub sisse vajuma ja tõmbate selle välja, tuleb see enamasti ilma kummikuta. Natukenegi sügavamalt seda kätte saada on võimatu ja matk jätkub, ühes jalas heal juhul vaid lirtsuv sokk. Matkasaapa saate kätte koos jalaga.

Vähegi pehmemates kohtades tuleb toetuda kepile, ent seda mitte otse vastu pinnast surudes. Keppi tuleb umbes kolmandiku või isegi poole jagu vasakule (või paremale) vastu lirtsuvat pinda suruda, et jaotada tekkivale toetuspinnale vajalik osa oma keharaskusest. 

Jõuame esimese üsna vesise alani, kust eelneval meetodil ilma sisse vajumata enam üle ei pääseks. Romas võtab oma kepi ning asetab selle enda ette lirtsuvale ja väga vetruvale pinnale mineku suunas. Nüüd astub ta külg ees mööda keppi, mis jaotab tema raskust pehmele pinnasele. Jalatallad on seejuures kepiga risti asendis.

Õnneks oli tüma koha ulatust seekord enam-vähem täpselt kepi jagu. Ent mis saab siis, kui seda jätkub pikemaks? Sel juhul on vaja mitut keppi. Kas tassib üksik rändaja neid kaasas või paneb matkaseltskond maha nii mitu roigast, nagu vaja. Kui keppidest puudu jääb, võib minna ka kahe kepi abil nii, et kui esimesest üle saad, astud järgmisele ja võtad eelmise üles.

KUI VAJUTE SISSE. Romas demonstreerib, mis juhtub siis, kui rabas liikudes liiga julgeks muutud. Ta astub hooga vesisele pinnale ja vajub lupsti vööni sisse. „Peamine on mitte rapsida,“ selgitab ta. „Te vajute sügavamale ainult siis, kui hakkate rabelema.“

Romas võtab nüüd oma matkakepi, asetab selle põiki enda ette ja saab nõnda vajaliku toetuspinna, kuhu asetada käed ja kanda ülakeha raskus. Nüüd saab hakata vaikselt jalgu mülkast välja meelitama. Midagi ülearu füüsiliselt rasket selles ei ole.

Nüüd, kui olete jalad turbamudast kätte saanud, seisate ilmselt soisel pinnal neljakäpakil. Sellises asendis ongi mõistlik kindlama pinnase poole liikuma hakata. Nutikas on ajada sõrmed harali, nii on toetuspind suurem.

Kui taas enam-vähem kindel pind jalge all, tasub analüüsida olukorda. Kui puhub lõikav tuul, võib külm hakata kiirelt liiga tegema ja enesetunne üsna kehvaks muutuda. Kui jalas villased (eelistatult meriinovillased) sokid-aluspesu ja sünteetilisest materjalist püksid, võivad püksid kuivada üsna kiirelt ja sokid anda sooja ka märjana. Kui on tunne, et olemine läheb ikkagi külmaks, võib liikuda mõnele rabasaarele, teha seal lõke üles ja üritada riideid kuivatada. Rabasaare leiate selle järgi, et erinevalt kogu ülejäänud rabast kasvavad seal korralikud, kõrged puud.