SOOME HAUG. Ülolt 83 punkti tiimile lisaks.

Foto: Margo Pajuste
Kalapüük
10. november 2023 14:15

Soomes võistlusel: kust leida kala, kui vee asemel lainetab meres piimakohv? (2)

Panen otsa klassikalise „kiirabi“ värvides Strike Pro Buster jergi, lasen sel pikalt vajuda ja nüüd see lõpuks juhtub. Hõreda roo äärest tuleb võtt ja kala on peagi paadis.

Our_Fishing_Tripi tiim tõestas järjekordselt, et kui suudad raskete tingimuste kiuste eneseusu säilitada, tood tulemuse ära ka tundmatutelt vetelt.

Oktoobri lõpul oli siinkirjutajal meie ajakirja esindajana au osaleda Our_Fishing_Trips tiimi liikmete kutsel Somehauki haugipüügivõistlusel. Paadikaaslaseks võtsid mu Soomes elavad kibedad haugikütid Heiki Tees ja Ülo-Hendrik Loigu.

Somehauki on üks Soome mitmest nn virtuaalsest kalapüügivõistlusest, kus osalejad valivad ise püügipaiga ükskõik kus Soome rannikumeres. Võistlus kestab laupäeval kella kaheksast hommikul kella kuueni õhtul ehk sisuliselt kogu valge aja. Erinevalt mõnest teises võistlusest ei tohi kasutada nn live-andureid. Profikalamehed, kes harjunud oma kajaloodi teleri mõõtu ekraanilt suure kala üles otsima ja tema nina ette lanti viskama, siin ei osale.

KAPTEN. Heiki Tees näitab veidi alla 90 cm kala.

Foto: Margo Pajuste

Osalustasu eest saab ametliku mõõdulindi, mille taustal tuleb kalu pildistada, ja võistluspäeva hommikul antakse salasõna. Püütud kala pildistad üles ja saadad pildi „staapi“ ning võistluse pingerida on rakenduses online jälgitav. Kaardile lähevad kirja viis suuremat kala, võistluse tulemuseks on nende pikkuste summa sentimeetrites. Kui saad viis kala kokku, on mõtet saata vaid oma seni väiksemaist suuremate kalade pilte, et tulemust parandada. Võistluse kolm esimest kohta saavad sponsoritelt küll rahalise auhinna, ent ei saa seda endale, vaid tohivad otsustada, kuhu see heategevuseks suunata.

PÜÜAME RUTTU KAARDI TÄIS? Vaadanud ilmaennustust ja tuuli, otsustab kapten Heiki, et läheme püüdma Helsingist ida poole, Loviisa kanti. Tulen eelmisel õhtul autoga üle ja majutun Porvoo lähistel hotelli. Õhtu kulub varustuse hooldusele ja viimasele kontrollile.

Saame hommikul Heiki ja Üloga bensiinijaamas kokku. Kohvid ja võileivad näppu ja kiire sõjaplaan – proovime esmalt Kymi jõe ühe haru suudmes. Kui seal midagi erilist ei toimu, vaatame ühe kanali suudme juurde ja sealt edasi on terve laht varem hästi kala andnud kohti täis.

KALA LINDILE. Pildi tegemiseks tuleb haugi kinni hoida, sest elus kala ei taha mitte vagusi püsida. Ja siis vette tagasi!

Foto: Margo Pajuste

Paadi laseme sisse laupäeva hommikul kella kaheksa paiku Ahvenkoski elektrijaama tammist veidi allpool. Vesi on üsna sogane ja vool kiire. Heiki kinnitusel võiks siin esimesed kalad kirja saada juba slipi vastaskaldas roo ääres. Liigume loopides allavoolu, kuid ei juhtu midagi. Heikil ja Ülol on otsas nende lemmikud raskemad spinnerbaidid, mis levinud arusaamast erinevalt toimivad hästi mitte ainult suvel soojas vees, vaid ka jahedamas. Mõlemad kasutavad multirulle ja tugeva testiga pikemat sorti ritvu. Ülo püüab pikema ridvaga ka suurte jerkidega, andes neile mängu vaid rulliga ning see toimib täiesti.

Mina üritan esialgu loopida ärritavalt punaseid Purema kergemaid slaidereid ja Westin Swimi raskemaid mudeleid. Püügisügavused varieeruvad meetrist umbes kahe ja pooleni. Pärast pea tunniajast tihedat püüki nendib Heiki, et sügisesel võistlusel samas kohas oli neil kaart juba kenas mõõdus kalu täis. Täna pole meil aga veel võttugi olnud.

Liigume mööda kalda serva ühe pikema kanali suudmesse. Heiki ütleb, et meri on nii sassis, et siinkandis pole midagi teha. Ent endalegi üllatuseks saan siin siiski võtu Strike Pro Pig Shadiga. Kala pole suur, ehk poolteist-kaks kilo. Igal juhul rabeleb ta ennast lahti ja meie kaart on pärast kaht tundi püüki endiselt tühi.

LAITURIHAUKI. Loo autorilgi õnnestus võistlustulemusele oma tagasihoidlik panus anda.

Foto: Erakogu

Proovime hõredas roos olevaid madalama ja selgema veega aukusid, kus võiksid ju meetrised mammad mõnusasti pikutada. Aga täna ei pikuta.

Kanali juurde jõudes kohtame kurvalt kummipaadis ahvenat jigitavaid läti kolleege, kes kurdavad, et püüavad siin juba kolmandat päeva ja pole selle aja jooksul haugi üldse näinud. Ahvenadki olla sõrmepikkused. Ei tule meilgi siin midagi ja nüüd seisame vastamisi faktiga, et meie perspektiivikates kohtades on vesi nõnda kohvi toonis, et püüda pole siin mõtet. Võtame vastu otsuse sõita edasi Loviisa poole ja otsida selgemat vett. Kell on kaksteist, meie kaardil on endiselt kirjas null kala. Ülo vaatab äpist võistluse hetkeseisu ja nendib, et esimene meetrine on kellelgi juba käes.

OTSIME SELGET VETT. Sõidame ja teeme vahel loopimiseks peatusi, ent vee läbipaistvus pole palju parem. Seejuures pole kõvemat tuult olnudki, kuid Heiki sõnul liigub vesi lugematute saarekeste vahel nagu jões, kohati on vool tugev ja nii see vesi sassi lähebki.

TERAVMOON. Ülo-Hendrik Loigu landitagavara võistlusele.

Foto: Margo Pajuste

Pöörame ühe nurga tagant välja ja meie ees laiub avar veteväli. Lahe teisel kaldal hakkab silma massiivne ehitis, see on Loviisa tuumaelektrijaam. Keerame sisse kahe saare vahele, kus laiust nii palju, et keskel elektrimootoriga vaikselt sõites saab mõlemat kallast läbi loopida. Sügavust on neli meetrit ja vesi hakkab tasapisi selgemaks minema.

Kui oled harjunud Eesti merepüügiga, kus haug istub sügavusel pool meetrit kuni veidi pealt meetri, läheb pisut aega, et ennast Soome tingimustele ümber lülitada. Sügavus roo ääres on siin enamasti kohe kaks kuni kaks ja pool meetrit ning kasutada tuleb lante, millega Eesti rannikumeres pole teha suurt midagi. Heiki ja Ülo spinnerbaidid kaaluvad üle 40 grammi ja nendega saavad nad vajaliku sügavuse kätte. Samuti proovivad nad läbi erinevaid suuremaid, 20 cm ja pikemaid Westini ja Savage Geari silikoonlante.

Panen otsa klassikalise „kiirabi“ värvides Strike Pro Buster jergi, lasen sel pikalt vajuda ja nüüd see lõpuks juhtub. Hõreda roo äärest tuleb võtt ja kala on peagi paadis. Küll vaid 73 cm, aga ikkagi kala. Huhh, nullist väljas! Kohe saab ka Ülo kala üsna esimese võtu kõrvalt. Ka temal hakkab tööle Buster jerk, aga sinisekirju.

TÖÖTAB! Ilmselt tol päeval kõige rohkem kala paati toonud lant, Strike Pro Buster jerk.

Foto: Margo Pajuste

Vastaskaldast otse paadisilla kõrvalt tuleb paar minutit pärast kala pildistamist järgmine, soomlaste kõnepruugis laiturihauki. Ei tea miks, aga haugid armastavad Soomes paadisildade kõrval passida ja need kohad tuleb alati läbi loopida. Võib ette juhtuda väga korralikke isendeid. Etteruttavalt öeldes, kõnealune 89 cm kala osutubki meie päeva suurimaks.

Viieteist minuti jooksul kolm kala – pole paha! Motivatsioon paadis on tuntavalt tõusnud, loobime ennastunustavalt kõik potentsiaalsed kohad läbi. Suure jergiga ridva nõksutamine väsitab hullult rannet, vahepeal tuleb püüda ka suure silikooniga. Nii saab käsi puhkust.

VESI LÄHEB SOOJEMAKS. Lõpetame sopis, mis kala näitas, ja liigume mööda roo serva alla, avamere poole. Tuumajaam on otse meie vastas. Kui püüki alustades oli vee temperatuur vaevu 3 kraadi, siis nüüd tõuseb see kaheksale, peagi juba üheksale kraadile. Päeva veetemperatuuri rekordiks loeme plotteri ekraanilt peagi 10,7 kraadi. Ebanormaalselt sooja vee saladuse lahendus on lihtne – siia suubub Loviisa tuumaelektrijaama reaktori jahutusvesi. Huvitaval kombel pole kala soojas sugugi rohkem, saame siit veel mõned üksikud. Seal, kus kohe alguses kolm kala pundis koos istus, näitas plotter vee soojuseks 6,5 kraadi. 

LANDIRIVI. Spinnerbaidi saab visata otse roogu ja siis tõmmata vaikselt serva poole.

Foto: Margo Pajuste

Paar tundi enne võistluse lõppu otsustamegi sinna tagasi sõita, et vaadata, kas ootab seal ehk veel mõni võtja haug. Loobime, ei miskit. Järsku märkab Ülo, et üks täitsa suur kala käib pinnas. Ju see säinas või keegi muu on, arvame. Pole ju haugil mingit põhjust praegu veepinnal jahti pidada. Ülo saadab igaks juhuks oma jergi kohta, kus kala ennast näitas, ja põmm – paati tuleb igati viisakas haug. Kiired mõõtmised-pildistamised ja vette tagasi. 83 sentimeetrini küündinud haug parandab meie seisu tabelis ühe koha võrra.

Tund enne võistluse lõppu algab nn pime aeg, mil tabeli seisu enam ei kuvata. Juba hakkab vaikselt hämarduma. Liigume selge vee ja hõreda roostikuga lahesoppi, kus iga kord, kui lant vette maandub, paiskub laiali hõbedaselt sädelev pilv väikest söödakala. Suurt haugi siin lihtsalt peab olema. Aga kas on tal kõht juba maru täis või muud mured, võttu me siit ei saa. Peagi tiksub ka võistluse aeg täis ja võtame kursi „koju“. Selleks hetkeks oleme maha sõitnud 42 kilomeetrit, tagasitee on ligi 25 kilomeetrit pikk.

TEEME HARJU KESKMISE TULEMUSE. Paadi võtame välja pimedas. Lähimas bensiinijaamas kuuma kohvi kõrvale võistluse edetabelit uurides saame teada, et saime 79 meeskonna mõõduvõtul 27. koha.

PARANDUS. Iga kala, mis on senisest väikseimast suurem, aitab tulemust tõsta.

Foto: Margo Pajuste

Our_Fishing_Teami poisid on siin ka palju kõrgemaid kohti saavutanud, näiteks suvisel võistlusel tulid nad 11. kohale. Seejuures olid võistluse reeglid palju rangemad, püüdma pidi nii haugi, ahvenat kui koha. Pooleteist tuhande osavõtjaga HK Openil tuli Heiki koos paadikaasase Mihkliga 2022 sügisel 454 sentimeetrise viie kala kogupikkusega 121. kohale. Huvitaval kombel tegi Ülo-Hendrik oma paatkonnaga kevadel 2023 täpselt sama tulemuse, 454 cm. Ent sel korral andis see 164. koha. „Võistlus annab motivatsiooni rassida,“ kinnitavad Ülo ja Heiki. „Muidu tiksud paar tundi, vaatad, et kala ei võta ja lähed koju. Nüüd aga tuleb endast välja panna, kõik, mida oskad.“

Siinkirjutajal oli lihtsalt huvitav püügipäev ja põnev esmakordne kogemus, kuidas üle lahe võistlusel asjad käivad. Füüsiliselt võtab selline intensiivne tööpäev siiski korralikult läbi, sest näiteks süüa ei jõudnud päeva jooksul rohkem kui ühe võileiva ja väikese šokolaadi. Kogu ülejäänud aja, üheksa tundi järjest, tuli katkematult ridvaga tööd teha.