Raini avastusretked, sedakorda Soomaal

Tegime septembris pika püügipäeva, sihtkohtadeks Raudna, Halliste ja Navesti.

Kratsisime neljapäeva õhtul kukalt ja praakisime eeltöö järel kaks kõige esimest valikut välja. Võhandu tundus kole kaugel, et seda üheks päevaks avastama minna. Lätis oleva Salacgriva jõega kiilusime aga läti keele taha kinni. Natuke segaseks jäi see tsoonide teema ja nii sai valikuks kolmas nn turbade paradiis: Raudna, Halliste, Navesti. Eesmärgiks suured turvad kaldale vedida. Landiga.

Mulle on Soomaa avastamata paik. Kuna Vigala kandis on nn viies aastaaeg üsna sagedane nähtus, siis puudub huvi sama asja kusagil teises Eesti otsas kaeda. Samas oli Ain turvapüügi fännina sealkandis mitmeid kordi käinud ja sai seetõttu sisuliselt giidi rolli täita. Mina olen selles püügikategoorias ikka totaalne algaja – nõustusin eos kõigi giidi ettepanekutega.

SAI NÄITAB KALA ÄRA. Alustasimegi Aini lemmikust, Raudna jõest. Esimeseks püügipaigaks sai valitud Meiekose. Parkisime RMK majandatavale alale ja alustuseks kiitsime tehtut. Paarisajameetrisel lõigul asub kolm kenasti sisustatud puhkekohta, varustatud kõigega lõkkevahenditest kuni kempsudeni. Kui Tallinna ja Pärnu vahel pole mitte ühtegi looduslikku puhkekohta koos kempsudega ehitatud, siis siin oli neid paarisajameetrisel lõigul lausa kolm. Üks uhkem ja suurem kui teine. Lisaks olid need ka puhtad tänu sellele, et koristatakse kaks korda nädalas. Vägev värk! Ainuke asi, mille kallal joriseks, oli prügikastide puudumine. Sellest ma aru ei saa.

Ilm oli meid ühtepidi soosinud. Pilves ja tume päev andis lootust, et võiksime turba, mida tavaliselt püütakse varahommikul või hilisõhtul, saada ka päevasel ajal, mil uute püügipaikade avastamine on oluliselt lihtsam. Teistpidi ei näinud me sildade pealt alla vahtides päikese puudumise tõttu ühtegi korraliku palginotti vees passimas.

Ain oli Jõesuu poest kõik saiavarud ära ostnud ja nii triivis saiakoorik terve päeva pidevalt allavett, lootuses mõne kala asupaika näidata. Imelikul kombel oli aga pinnast söömine täna väga puudulik. Vaid paari korralikku mulksutamist sai kuuldud terve päeva jooksul. Isegi väiksemad kalad lasid saiakoorikul endast mööda triivida.

Minul UL ritv varustatud väikese vobleriga, Ainil microjigid + pöörlevad. Esimene nii paarikildine lõik pakkus mulle kolm haugi ja ühe ahvena. Lisaks veel paar korraliku võttu. Ei saa mainimata jätta, et selline mikrovarustus käis mulle pikka aega närvidele. Küll oli nöör konksu taga kinni, siis haakisid kaks vobleri väikest konksu üksteise taha kinni ja loomulikult oli nöör pidevalt ridvapitsi taha keerdunud. Aga muidu oli sellise mikrovarustusega püük täitsa lahe. Isegi konnhaugid oli väsitamisel parajad võitlejad ja kaks mõnusat pauku, mis otsa ei jäänud ... Anyway pudistasin ma enamiku võttudest ära. Ain leppis selles paigas vaid ahvenatega.

JÕGI KINNI MÜÜRITUD. Raudna ja Halliste jõe ristumiskohas muutus asi ebahuvitavaks. Kui enne sai kärestikus kõrkjatevahelistest aukudest püütud, siis seal ootas ees paarikümne meetri laiune ja aeglase vooluga lõik. Igav. Natuke aega uurisime seda, siis lahkusime.

Teine püügipaik oli Raudna jõe järgmise kempsu juures. Koha nimeks Sahhalini. Vast paar kilti ülesvoolu esimesest püügipaigast. Seal oli jõgi selline kümne meetri laiune, aga ka aeglase vooluga. Proovisime lühikesel lõigul natuke aega. Sain järgmise kena paugu ja Ain käe lõpuks haugiseks. Huvitaval kombel paugutajat teist korda võtma ei saanudki. Nii arvasin, et äkki see oli siis turb. Aga kes seda teab.

Kolmandat püügikohta otsisime päris kaua. Käisime ülesvoolu Halliste jõel paaril sillal uurimas ja kala nägemata otsustasime hoopis allavoolu edasi liikuda. Täpsemalt siis Halliste ja Navesti jõe risti. Koht, kus Halliste jõgi suubub Navestisse, on Halliste voolule sisuliselt vastupidise suunaga. See on siis ka põhjuseks, miks Halliste kevadeti nii palju vett üle kalda ajab – veemassil pole kuhugi ära voolata.

Olime sinna püügipaika tulnud Navesti poolelt ja lootsime üle rippsilla Halliste äärde minna. Teiselt poolt lähenedes oleks pidanud enne mitu kilomeetrit marssima. Lootus aga on lollide lohutus – „igavesti tore“ maaomanik oli rippsilla väravaga totaalselt kinni müürinud, kaitstes oma territooriumi ilmselgelt vägivaldsete kalameeste eest. Nii meil see Halliste osa avastamata jäigi.

LIIGUME KÄIMATA RADADEL. Võtsime lohutuseks samas kohas Navesti ette ja trampisime kaldale esimesed rajad sisse. Kui enne kõndisime sisuliselt korduvkasutatavates püügipaikades, siis võin mürki võtta, et sel suvel selles püügikohas küll inimese jalg polnud käinud. Ei mingit rada või tallatud rohtu. Kõrge taimestik, lakkamatu pilliroog ja võsa. Puugiparadiis.

Raudnas oli vesi selge, kuid punakas (soovesi). Hallistes aga pigem sogane. Navesti ristis oli tänu sellele ka veel üsna kehva läbipaistvusega vesi.

Tundus päris põnev lõik. Ahven mängis pidevalt pinnas, viidikad jooksid sageli paaniliselt mitmesse suunda laiali, üks korralik turb käis mitmeid kordi ennast pinnas näitamas kohas, kuhu kummikutega ligi ei pääsenud. Tulemuseks mõned ahvenad, haugipunn ja keegi, kes kindlasti haug polnud. Mõnusa matsuga lõi otsa ja pani kohe metsikult pekslema. Mõttes lootsin juba forelliga kokku saada, kui kala järsku konksu otsast lahkus. Pudistasin ära. Ilmselt ta turb ikka oli. Sinna paika peaks kunagi uuesti minnes kahlakad jalga panema. Liiga head kohad olid liiga kaugel pilliroo vahel püügiks kättesaamatutes paikades.

Siis tuli päike välja. Temperatuur kargas hoobilt 22 kraadi peale ja palavuses otsustasime järgmisi kohti vaadata. Täpsemalt siis Pärnu jõe peale. Kui kevadel seal pika latiga vimba otsisime, siis jäid mällu nii mõnedki kohad, kus turba võiks olla. Nii need ette võtsimegi. Kullimaa, Piistaoja, Jõesuu ...

Paigad on ägedad. Vesi erinevalt eelnevatest kohtadest ülimalt läbipaistev. Viskad üle jõe ja näed lanti terve teekonna enda suunas kulgemas. Päike ka säras näkku nagu prožektor ja nii pidimegi tõdema, et päeva teine pool läks täiega aia taha. Paari kala nägime, kuid võtte ei saanudki! Ilmselgelt toitus kala sellise valgusega tunduvalt hilisemal ajal, kui meie täna lante loopida viitsisime. Püügipaigad tundusid endiselt üliägedad, nii et sügise poole peaks sinna ikkagi veel tagasi minema.

Kell seitse lõpetasime oma eksirännakud ja tulime tulema. Hallistesse enam tagasi ei kipu (kui, siis äkki talvel, jää pealt). Raudnasse ka mitte. Põhjus pole selles, et püügikohad kehvad oleksid, vaid selles, et need vesikonnad on väga sarnased Vigala kandi omadega ehk siis miks nii kaugele minna, kui kodu ligidal saab samalaadse kogemuse. Navesti ja Pärnu aga kutsuvad endiselt tagasi.

PS! Terve päeva sai püütud ... 1 (ühe) landiga.