Veterankalamees Katenevi päevikud: Emajõgi üllatab üle mõistuse hea haugiaastaga (3)

3. JAANUAR, PÄRNU LAHT, UULU. Käisime Volli Meieriga, tal oli poeg Martin ka kaasas. Kaldast sai mindud kuni 5 km kaugusele. Uue aasta esimene kalalkäik kõige tulemuslikum ei olnud. Püüdsin 60 ahvenat – 7,0 kg. Vollil 5,7 kg, Martinil 3,4 kg.

6. JAANUAR, PÄRNU LAHT, UULU. Käisime Laansoo Ülo autoga, Mirka Jüri oli ka meiega. Ilm soe, +2 kraadi. Jääle läksime tõukekelkudega. Sõitsin umbes 6 km peale, Ülo tuli samuti sinna. Mehi piirkonnas oli 12, kõik paistsid kogenud püüdjad olema, hoiti soliidset distantsi 80–100 m ja kala jätkus kõigile. Mul oli õhtuks püütud 239 ahvenat – 27,9 kg, Ülol 14 kg. Jüri käis meist 2–3 km kaugemal, püüdis 7,4 kg.

23. JAANUAR, PÄRNU LAHT, TAHKURAND. Vahetasime püügirajooni, tulime Mirka Jüriga ja Kiilaspea Matiga. Mati, kes varem käis talve jooksul vaid paaril korral kalal, on hakanud üha tihedamalt talvist püüki praktiseerima. Eks seda ilmselt mõjutab ka asjaolu, et lumi on peaaegu ära sulanud ja ta ei saa tegelda oma ühe tähtsa hobiga – suusatamisega. (Mati ja Jüri on mõlemad läbinud palju kordi ka Tartu suusamaratoni täies pikkuses.) Eks siis liikumine jääl kompenseerib mingil määral suusatamist.

Rahvast jääl palju, käisin kuni 7 km kaldast. Ahvenaid püüdsin 10,5 kg, Jüri 2,5 ja Mati 6,6 kg.

24. jaanuaril juhtus Lindi piirkonnas traagiline õnnetus ühe 45-aastase Abja kalamehega, kes vajus läbi jää ja uppus kaaslaste silme all. Olukord olnud selline, et kaaslased ei suutnud teda päästa. Täpseid asjaolusid ei tea.

10. VEEBRUAR, PÄRNU LAHT, TAHKURAND. Ilm karge, –18 kraadi, vaikne. Püüdsin 25,6 kg ahvenaid, Mardil 8,0 kg, Meinhardil 12,9 kg.

Meil tekkis võimalus üürida Tahkurannas väike maja, peremees elas läheduses suuremas majas. Meie käsutuses oli üks suur tuba ja köök. Peremees oli nõus tuba kütma, tooma sooja ja külma vett pangedega, prügi välja viima. Toas oli neli kušetti, meie tõime kodust voodipesu, kohvimasina, sööginõud, väikese elektripliidi. Majas oli WC. Ma tõin kodust kaasa ka väikese televiisori ja raadio. Elamise eest maksime peremehele 100 krooni päevas kogu seltskonna eest, ööbisime seal kolme-neljakesi. Kuna mõned meie pundist norskasid kõvasti, kolisin oma elamise üle kööki ja panin vahepealsed kaks ust kinni, muidu magada ei saanud.

Viibisime Tahkurannas kolme päeva kaupa, vahepeal käisime peresid külastamas. Vaba aega oli meil kõigil, mina leidsin endale talveks tööle asendaja. Mart oli FIE, Meinhard võttis puhkuse välja. Vahel ööbisid majas ka mõned teised sõbrad.

16. veebruaril oli jube lumetorm, tuul puhus kiirusega kuni 30 m/s, teed tuiskas kinni. Meie autost moodustus üks suur lumehang, tahtsime koju sõita – auto ei käivitunud ja abivalmis peremees vedas auto traktoriga oma garaaži. Ants ja Meinhard jamasid kella kaheni öösel, kuni lõpuks auto käima said. Peremees vedas meid traktoriga suure maanteeni, pääsesime lõpuks lumevangist ja sõitsime koju.

18. VEEBRUAR, PÄRNU LAHT, TAHKURAND. Torm vaibus, kuid juurdesõiduteed merele on lahti lükkamata, vaid Tahkurannast pääses lahele. Lahel ka lund palju, kuid sai laveerida hangede vahel ja nõnda jalavaeva leevendada. Peale meie ekipaaži tuli Tahkuranda ka Laansoo Ülo oma seltskonnaga, rohkem mitte kedagi.

Minu kaaslased läksid püüdma sinna, kus viimati kala saadi, aga mina hakkasin iseseisvalt otsima. Kulus mitu tundi, enne kui õnnestus kala leida. Kedagi lähemal kui 2 km ei olnud, sain lubada endale luksust ahvenaid otse jääle loopida ega peljanud, et keegi ligi tuleb ja puurima hakkab. Paks lumevaip jääl pani ahvena võtmisele põntsu, kala isu väga nadi. Püüdsin 10,5 kg, teistel meie meestel kõigil alla 1 kg.

Raadiost öeldi, et 25. veebruaril on lund vabariigis kuni 60 cm. Lõpetasimegi ajutiselt kalalkäimise paksu lume pärast. Tahtsime ka jälgida suusatamise MM-i otseülekandeid.

Märtsis oli lund endiselt palju ja kala võtt kehv. Luges muidugi seegi, et lihtsalt ei saanud kala otsida, ei jaksa ju kaua põlvini lumes sumada. Alles 12. märtsil õnnestus üle pika aja püüda 10,3 kg.

19. MÄRTS, PÄRNU LAHT, TAHKURAND. Lund jääl enam peaaegu ei ole, saab tõukekaga sõita. Ööbisime üürimajas ja hommikul läksime Antsuga kahekesi merele, kolmas mees ei tulnud, magu valutas. Peale meie ei olnud lahel silmapiiril ainsatki elavat hinge. Püüdsin 12,9 kg, Ants sai vähem.

Täna juhtus lahel huvitav seik. Hommikul lendas minu juurde mingi linnukene, varblase välimusega, aga nokk oli umbes 3 cm pikk ja kõver. Ta oli hulljulge, istus vaheldumisi mulle nii pähe kui põlvele, seljakoti ja kelgu peale. Lasi mul isegi seljakoti avada ja sealt võileivad välja võtta. Puistasin talle jääle saia, kuid sellest ta eriti huvitatud ei olnud. Sain ka seljakotist fotoka võtta ja linnust paar klõpsu teha, lõpuks lendas minema. Enne linnukese külaskäiku oli mul panges vaid mõni üksik ahven, peale külalise lahkumist hakkas ahvenat tulema „ketti“ – tõmbasin 8 kg jutti samast kohast, kus lind mind külastas …

Aprilli algul oli väga soe, sisemaal sooja kuni +15 kraadi. Lõpetasin hooaja Eestis, kuid jätkasin seda Soomes.

LÄHEME SOOME. Minu hea tuttav Muru Mati (Viljandi kultuurikooli õppejõud) rääkis, et tema sõber Antero Soomest, kes kunagi õpetas talle TRÜ-s soome keelt ja kellega Mati suhtles ka edaspidisi, oli teinud talle ettepaneku korraldada Soomes üks kalapüügivõistlus jääaluses püügis. Soovis, et Mati veel paar meest kaasa võtaks. Mati kutsus mind ja mina kutsusin veel Mirka Jüri ka kaasa. Nii me kolmekesi Soome läksimegi.

Seal ootas meid sadamas auto. Vastas olid Mati sõber ja tema boss, kes oli ühe kalastajate klubi juhataja seal, kus võistlus pidi toimuma. Sõita oli 200 km põhja poole, Jyväskylä lähedale. Meil oli kaasa ostetud „Vana Tallinnat“ ja „Viru Valget“, aga esimesel õhtul ühisel koosviibimisel tabas meid üllatus, kui soomlaste pealik keelas meil alkoholi lauale panna. Tuli välja, et soomlaste boss oli eluaegne sõjaväelane – viimati koloneli auastmes, teeninud aastaid ÜRO rahuvalvejõududes ja alkoholi ei tarbinud ega sallinud ka, kui teisedki seda teevad. Tehti mingi suur kastrul morssi ja valati 10 liitri morsi hulka üks sorts viina, selle lurriga pidime siis tuju üleval hoidma ja veel laulu ka jorisema.

Soomlastel oli pillimees, kes akordioni mängis ja laulis, koos temaga ka mõned soomlased, kes enne olid korralikult kaaninud kanget koduõlut. Meie Jüriga lähtusime põhimõttest, et kaine peaga laulab ainult kukk või loll ja hoidsime oma suu kinni. Pealegi soome keeles ei oleks vist ka jokkis peaga mõistnud laulda, aga mine tea. Seltskonnas oli kaks kutselist kalurit, kes Läänemerel oma laevaga kala püüdsid, neil oli terve vaat omatehtud õlut kaasas ja need vennad üldse kaineks ei saanudki, Muru Mati leidis nendega kähku ühise keele ja kadus aeg-ajalt lauast koos kaluritega ära, et siis järjest lõbusamana jälle seltskonnaga liituda.

Mati soovitusel võtsin Soome tulles kaasa ühe oma kalapiltidega fotoalbumi ja näitasin seda soomlastele. Hiljem autasustamisel, kui esikoha eest auhinda vastu võtsin, mainis boss, et „Viktor lõi meid kõiki juba esimesel õhtul moraalselt, kui oma fotoalbumiga lagedale tuli“. Soomlasi ehk küll, aga Mirka Jüriga pidasime vihase võitluse maha, edestasin teda väga napilt.

TEEME TRENNI. Öö magatud, läksime oma meestega lähimale järvele selle kalastikuga tutvuma ja meiega tuli kaasa ka Mati soomlasest sõber Antero. Järv oli suur, aga ainsatki kalameest me järvel ei näinud. Alustasime püüki meie salarelva „kombainiga“, mis soomlasi eelmisel õhtul lauas naerma ajas. Nemad ei uskunud, et sellise riistaga kala saab ja vähemalt seal järvel me seda tööle ei saanudki, mitte üks ahvenapunn ei teinud seda märkamagi. Võib-olla oli asi selles, et ahven järves oli täielik kribu.

Proovisin ka kirplandiga ja sääsevastsega ja lihtsalt sikutiga, sain mõningaid ahvenaid, kuid Antero püüdis meist tunduvalt rohkem. Uurisime siis tema püügiriista ja hakkasime ka omi riistu ümber ehitama. Antero püüdis konksuta sikutiga, mille all oli ketikene, selle küljes kirp ja kärbsetõuk otsas. Meil kette ei olnud, sidusin väikesele lahtise kolmikuga sikutile (kolmiku võtsin eelnevalt küljest ära) jupi tamiili, kirp külge, tõuk otsa ja kala hakkas tulema.

Püüdsin esimesel päeval 27 ahvenat, 7 särge ja ühe väikese siia. Kõik kokku 1,0 kg. Järv oli sügav, kohati kuni 100 meetrit, meie püüdsime viie-kuue meetri pealt. Proovitud sai ka 10–11 meetri sügavuselt, kõikjal valitses pisikene kääbustriibu.

Õhtul käisime saunas ja kogu seltskonnaga restoranis.

11. APRILL – LÄHEB VÕISTLUSEKS. Hommikul viidi meid mootorsaanidel ühe saare juurde ja anti start, enne määrati enam-vähem püügirajoon ära. Igale võistlejale anti pihku veekogu kaart sügavustega. Kala otsimisele kulus mul pool tundi, siis läks püügiks. Sain püüda vaid 1,5 tundi, kui raketiga anti märku, et tuleb püük katkestada ja saarele minna, et lõunat pidada. Selleks tuli mul astuda vähemalt kilomeetri jagu, pidevalt topeltjääst läbi vajudes. Mul oli enne lõunat püütud 49 kala, Jüril 45.

Peale kehakinnitust külmsuitsulõhe ja grillvorstikestega ning kohvi ja tee joomist liikusime Jüriga samasse kohta, kus püügi katkestasime. Ka Mati tuli meiega, Antero enam ei viitsinud sinna astuda ja jäi koos teiste soomlastega saare lähedale. Peale lõunat püüdsime veel kolm tundi, sain juurde 236 kala. Kokku püüdsin 263 ahvenat ja 19 särge + 3 kiiska, kogukaaluga 8,06 kg. See tagas esikoha, teiseks tuli Mirka Jüri 7,1 kiloga, kolmas oli parim soomlane Antero – 5,11 kg.

Auhinnaks anti mulle Abu Garcia seljakott-tool, Jürile liitrine terasest termos. Meie kolmas mees Mati püüdis 2,4 kg. Tedagi ei jäetud tähelepanuta, Mati sai suurima kala auhinna. Suurim kala oli särg, mis kaalus 83 grammi. Auhinnaks oli teleskoopvarrega kongits. Oli veel kaks eriauhinda: kõige väiksema kala eest ja kõige erilisema kala eest. Mõlemad läksid kohalikule konstaablile Raimole, kes püüdis 17-grammise kiisa ja väikese siia. Võistkondlik võit oli meil mäekõrgune, kokku 15,15 kg (arvesse läks kahe võistleja tulemus), teiseks tuli kohalik võistkond 7,5 kiloga ja kolmas koht sai 1,5 kg. Selle eest kingiti meile kõigile sikutiridvad koos rulli ja sikutiga.

Mulle tegi kohtunikuna tegutsenud boss Veiko peale võistlust märkuse, et Soomes on nõutav peale kinnipüüdmist kala kohe surmata. Ahvenapunnidel pidanuks pead laiaks vajutama, enne võistlust seda meile keegi ei öelnud.

Kõik ahvenad andsime Anterole. Tema on talunik, keedab ahvenad ära ja söödab notsudele. Siiski puhastas ta ühe suure pannitäie jagu nõnda ära, et tõmbas ahvenatel naha koos soomusega maha, ladus kalad tihedalt pannile, kõhud all ja seljad ülespoole, ja hautas kalad ära. Pea kõik söödi ära ka.

12. APRILL, SOOME. Käisime mingil teisel järvel koos kohaliku siiapüügispetsiga. Ma proovisin püüda nõnda, nagu meil Peipsil siiga püütakse. Kahel korral sain kala tunda küll, ühel korral lõi käe korralikult kinni, kuid kätte ei saanud midagi. Meie giid püüdis siiga kirbuga ja tõuguga. Tema sai 7 siiakest, keskmiselt 150–200 grammi tükk. Peipsil oleksid need kõik alamõõdulised. Giid ütles, et siin suurt siiga ei olegi, tema rekord olevat 800 grammi. Rääkisime talle, et Peipsil on tavaline siig kilo ja rohkem, kuni kaks kilo, ta oli üpris üllatunud. Päeva lõpus kinkis meile kõigile mälestuseks Rapala sikuti. Meie andsime talle „kombainirakenduse“.

Järgmisel hommikul enne ärasõitu jagasime oma avamata ja joomata jäänud alkopudelid soomlastele laiali, kinkisime mälestuseks valmis seotud „kombainirakendusi“ ja seejärel sõidutas Veiko meid Helsingi sadamasse. Hüvasti, Soome!

Aprilli teisel poolel sai käidud paaril korral Kavastus särge püüdmas.

Mai juhtus olema väga jahe, kuu esimesel poolel pidevalt öökülmad, vahel kuni –5 kraadi, ei mingit latikarallit. Saadi vaid üksikuid suuremaid latikaid. Käisin kolmel korral, kuid tulemused nigelad.

SAAN DIGIKAALU. Eelmisel aastal, enne Karjalasse sõitu, vaatasime koos reisi korraldaja Valeriga Saksa kalapüügikaupade kataloogi ja nägin seal digitaalset rippkaalu kalade kaalumiseks. Tekkis kohe soov selline endale saada. Meil Eestis taolist vidinat poodides müügil ei olnud, aga Valeri jättis minu soovi meelde ning pool aastat hiljem helistas ja teatas, et kaal on nüüd kohal, tule järele. Käisingi Tallinnas ja sain uue kaalu omanikuks. Sellega sai kaaluda kuni 25 kg raskusi kalu ja kaal maksis 750 krooni. Kaalu täpsus oli 100 grammi. Tegelikult kaal eriti täpne ei olnud. Testisin seda erinevate raskustega ja selgus, et 10 kilo puhul oli viga 0,2 kilo ehk kaal näitas 9,8 kilo. Suuremate raskuste puhul läks viga veelgi suuremaks. Kuni 1–2 kg raskuste kaladega probleeme ei olnud.

Juuni esimene pool kulges mul tagasihoidlikult, kuu teisel poolel läks asi rööpasse.

24. JUUNI, EMAJÕGI, JÕESUU. Huvitav aasta, mitte ainsatki alamõõdulist koha, kõik kalad mõõdus. Suuri ka ei ole saanud, ikka kas nõks alla kilo või veidi üle selle. Täna püüdsin 7 koha – 6,4 kg, suurim 1,1 kg.

28. JUUNI, EMAJÕGI, JÕESUU. Kuigi püüdsin kolm koha, jäi päev meelde negatiivses mõttes, sest sel päeval tuli viidikatüki peale suur tõugjas. Sain ta paadi lähedale ja äkki jäi kala ühe rondi taha kinni. Enne ma seda ronti paadi ees ei märganud. Üritasin tõugjat kahva saada, aga kahv omakorda takerdus samuti sama rondi taha. Lõpuks tõmbas tõugjas tamiili katki ja läks oma teed. Ma oleksin ta niigi tagasi lasknud, kuid enne oleksin vähemalt ära kaalunud ja saanud kirja uue rekordi. Silma järgi võis kala kaaluda neli kilo.

Koha püüdsin juulis veel korduvalt 2–5 kala päevas.

27. JUULI, EMAJÕGI, JÕESUU. Võtsin kahvaga maimusid ja sõitsin Pede suudmesse, lootes korralikumaid ahvenaid õngitseda. Püüdsin suudmes, väike ahven oli ablas, kuid suuremaid ei saanud, siis aga hakkas otsa 1,2-kilone haug. Sain ta õnnelikult kahva ja mõne aja pärast neelas maimu veelgi suurem havi. Ka see õnnestus kätte saada – 2,2 kg. Lõpetasin maimuga püügi ja hakkasin varakult võnkuvat plekklanti vedama. Trollisin kuni Põltsamaa jõeni ja tagasi, sain kuus mõõdus haugi.

2. AUGUST, PEDE JÕGI. Vedasin omatehtud pöörlevat lanti. Püügiaeg ei olnudki eriti pikk, kuus tundi, kuid kala sain tublisti. Kuna minu pöörleva landi värvilised helmed, tina ja roostevaba, plekist pöörlev piklik osa on aetud tugeva sukakudumisvarda otsa ja selle pikkus on umbes 15 cm, siis ma trossi reeglina ei kasuta. Kuid täna maksis see nüanss ennast valusalt kätte, kuna kahel korral hammustasid haugid mul landi lihtsalt ära.

Hauge püüdsin 11 tk – 14,9 kg, suurim 2,3 kg. Randar oli ka kummipaadiga jõel lanti vedamas, temal oli suurim haug 4,5-kilone.

10. AUGUST, PEDE JÕGI. Sain landi vette ja sõita Emajõest 50 m eemale, kui spinna oli kõver ja korralik haug otsas. See kala kaalus 4,9 kg. Enamus võtte toimus Emajõest üles kuni 500 m lõigul. Sain sealt 4 haugi – 10,4 kg.

16. AUGUST, EMAJÕGI. Nüüd olen hakanud ainult kummikalaga püüdma, tonkaga püük on unarusse jäänud. Haugi jões erakordselt palju ja püüdjaid peale minu ja Tigasing Ülo ja Kilk Valmo praktiliselt ei ole, väga harva olen kedagi teist näinud. Tänane saak oli 22 haugi – 20,7 kg, suuremad 2,6 ja 2,3 kg.

18. AUGUST, EMAJÕGI. Huvitav, jõgi haugi täis, aga püüdjaid ei ole, päeva jooksul nägin ühte paati jõel. Püüdsin 15 haugi – 17,3 kg, suuremad 2,8 kg ja 2,0 kg.

22. AUGUST, EMAJÕGI. Käisin ära peaaegu Rekuni, hauge püüdsin 13 ja kohasid neli. Kõik kohad kaalusid üle kilo, suurim 1,8 kg. Suurim haug oli 3,1 kg. Kilk ja Tigasing püüdsid kahe peale 17 haugi.

23. AUGUST, EMAJÕGI. Käisin Veepervega, tema õngitses Jõesuus, mina laskusin loopides allavoolu. Sain ühe koha, 1,8 kg ja 19 haugi – 19,2 kg, suurim 2,3 kg.

Õhtul tuli jõele inspektor Guido Kapp, kes rääkis, et ühel päeval oli ta saanud Võrtsu lõunaotsas kontrollida läti kalameest, kellel oli paadis olnud 64 haugi. Kõik püütud landiga ja mõõdus kalad. Kapp vaatas ka minu kalad üle, kuid ega minulgi alamõõdulisi hauge olnud.

31. AUGUST, EMAJÕGI. Tulin bussiga. Minu saak 26 haugi – 26,6 kg, suurim 3,8 kg. Eelmisel päeval kaalus üks minu haugidest 4,64 kg.

Tigasing Ülo sai Emajõest ühel päeval 6,7-kilose haugi, aga tema rekordid on püütud aastaid varem, need olnud 12 ja 10 kg. Siis loobiti „plekki“, silikooni veel ei tuntud.

7. SEPTEMBER, EMAJÕGI. Käisime Veepervega. Haugi jões mitte ei vähene, püüa palju tahad, ikka tuleb teda palju. Püüdsin 27 haugi – 25,5 kg, suurim 2,1 kg, ja ühe koha, 1,4 kg.

Samas tempos käis kalapüük Emajõel septembri lõpuni, korduvalt püüdsin veel päevas üle 30 haugi, pea iga kord mõned kohad ja üksikud kopsakad ahvenad, 0,5 kg ümber. Viimane suurem saak pärineb 27. septembrist, kui püüdsin 16 haugi ja ühe koha. Hilisemad saagid jäid tagasihoidlikeks, ilmselt laskus suurem osa haugidest Peipsisse tagasi.

Emajõe kalarikkus sõltub ikka suures osas Peipsist. Kunagi ei tea, kui palju kala jõkke sisse pressib, nii on see latika, koha ja ka haugiga. Eks tegureid, millest see sõltub, võib olla mitmeid, nii veetase kevadel, vee temperatuur sobival ajal ja kes teab mis veel. Fakt on see, et mõni aasta on üht või teist liiki kala jões palju ja teine aasta mitte. Sellist massilist haugide invasiooni Emajõkke nähti ka 10 aastat varem, kui saadi suuri saake, vahepealsed aastad nii haugirohked polnud.

Oktoobris käisin Emajõel vaid kolm korda, üle kolme haugi ei püüdnud kordagi. Novembris ja detsembris ma kalal ei käinud, seedisin mälus suviseid elamusi Emajõest.

Hooaja jooksul käisin Emajõel 71 korda, püüdsin 561 haugi + Pede jõest 71 haugi. Kohasid püüdsin 107 tükki kogukaaluga 120,8 kg.

Latikaga olid lood kehvad, eelmisel aastal oli teda jões palju ja suured, tänavu väga vähe.

Pärnu lahel käisin 56 korda, püüdsin 457 kg ahvenaid.

Kokku käisin aastaga kalal 141 korda ja püüdsin 1357,8 kg kalu. Suurim kala oli 4,9 kilo kaalunud haug.