Kured lähvad, kurjad ilmad? (2)

Paljude rahvaste keeltes on need suurt kasvu linnud endale nime saanud oma kõlavate häälitsuste järgi.

Inimkeelde on kohendatud nii pesapaigalt kostuvaid kruui-hüüete duette kui ka lennul kuulda lastavat kruugutamist. Bioloogilise süstemaatika looja Carl von Linné andis sookurele liiginime grus just tema häälitsuse tõttu, kummatigi paigutades ta haigrute hulka – ilmselt mõnetise sarnasuse tõttu. Hilisemad uurijad lahutasid kurelised nendega väliselt üsna sarnastest karklinnulistest ehk toonekurelistest.

SOOKUREL LÄHEB HÄSTI. Sookured on põlised Põhjala asukad. See linnuliik on meie soodes pesitsenud ja siit läbi rännanud juba tuhandeid aastaid. Seda tunnistavad ka muinasasulatest leitud kureluud.

Maailmas leidub nüüdisajal viisteist liiki kurglasi. Lõuna-Euroopas pesitseb veel üks kureliik – neitsikurg, keda on Eesti looduses märgatud eksikülalisena. Huvilised aga saavad Tallinna loomaaias peale sookure ja neitsikure näha ka aasia päritolu idakurge, valgekurge ja õnnekurge. 30 aasta eest valmis Rein Maranil loodusfilm „Sookured“. Meie „maakeeles“ on sookurg aidanud nime panna ka hiljem siiakanti jõudnud pikajalgseile lindudele nagu toonekurgedele ja haigrutele-kalakurgedele.

Sookured on meie suurimaid-kogukamaid linde ‒ nad kaaluvad kuni 6,5 kilo ja võivad seistes sirutada pea pooleteise meetri kõrgusele. Tiibade sirulaiust on neil kaks ja veerand meetrit – võrdselt laululuige ja kaljukotkaga. Isaslinnud on pisut suuremad kui emased. Sookure sulestik on tuhkhall, laup ja kaela alapool on mustad, kukal punane (isastel laiemalt) ja tagakael valge. Jalad on mustad, nokk kollakasroheline. Silmapaistvalt pikad õlasuled on sassis, meenutades jaanalinnu kohevat sabapuhmast. Pesitsusajal on eriti emaslindude selg roostjalt määrdunud sinna sattunud rauasisaldusega mudast.

Sookurg pesitseb Euraasia metsa- ja tundravööndis Kesk-Saksamaast ja Skandinaaviast Ohhoota mereni. Lääne-Euroopast taandus ta inimtegevuse survel pesitsejana, Briti saartel aga suri juba paarisaja aasta eest hoopis välja. Mujal Euroopa metsavööndis sookurgede arvukus praegu tõuseb ning siinsetes rabades, õõtsik- ja rohusoodes, viimasel paarikümnel aastal ka niisketel metsalagendikel ja hõredates soometsades pesitseb neid üha enam.

Arvukus on Eestiski hoogsalt tõusnud ‒ eelmise sajandi keskpaigani püsis liik meil üsna harva pesitsejana, kokku ehk 100–150 paari. 50 aasta eest hindasin, et Eestis pesitseb kolm- kuni nelisada kurepaari. Seejärel algas hämmastavalt kiire arvukuse tõus ja paarikümne aasta eest küündis nende hulk juba 7000 haudepaarini, mõnel järgmisel suvel ületas sellegi. Viimasel kümnendil tundub meie asurkonna iive „taltunud“ olevat.

Soomes on viimase 15 aastaga sookure arvukus kahekordistunud ja seal pesitseb neid juba üle 40 000 paari. Ka mujal Euroopas on sookurgede arvukuse tõus märgatav ja neid pesitseb vähemalt 20 riigis kokku üle 175 000 paari, sealjuures enim Soomes, Rootsis, Venemaal ja Poolas.  

SOOKURG ARMASTAB MÄRGA. Kevadel saabuvad kuni kümne isendi suurused salgad enamasti märtsikuu teisel poolel ja hajuvad pesapaikadele, mis on üksteisest tavaliselt enam kui poole kilomeetri kaugusel. Sageli saabuvad paarilised eri aegadel, ent siiski näib, et sookurepaarid on eluaegsed.

Pesitsema asuvad nad alles kolme–nelja aasta vanuselt. Aprillis võime lagedatel põldudel ja niitudel näha omalaadseid tantsuetendusi ‒ linnud sebivad avatud tiivul edasi-tagasi, keerlevad, hüppavad õhku peaaegu paari meetri kõrgusele, aeg-ajalt paisuvad nende trompetjad hüüded lausa kõrvulukustavaks duetiks. Pulmarituaali iseloomulik osa on kaela tahapoole painutamine, nii et pea ja nokk surutakse vastu selga. 

Eestis puudub sookurg vaid suurtes metsamassiivides ja kultuurmaastikul, kus pole pesitsemiseks sobivaid märgalasid. Leitud pesade koguarvult on esikohal madalsoo, millele järgnevad raba, märg mets ning rannamere ja sisemaa järvede madalaveelised hõredad roostikud või kaislastikud. Viimasel veerandsajal aastal on sookurg asunud pesitsema ka mitmetele meresaartele.

Tüüpiline pesakoht on vesine, kuid enamasti ilma sügavama avaveeta. Sageli paikneb pesa suhteliselt väikesel madalsoolaigul või taimestunud karjääris, samuti metsasisesel lodulombil, mille läbimõõt võib olla vaid paarkümmend meetrit. Sookurg ei ole osav ega hoolas pesaehitaja, vaid kannab madalale mättale kokku korratu oksa- või pilliroolasu, kuivemas kohas vooderdab vaid pinnalohu kuivade rohuliblede kihiga. Emaslind muneb aprilli keskel või maikuus paaripäevase vahega tavaliselt kaks 150–190 grammi kaaluvat roheka või hele-rohekaspruuni, mõnikord pruunikaskollase tausta ja roostevärvi laikudega muna. Mõlemad vanemad hauvad neid kordamööda kuni poegade koorumiseni. Kuna hauduma asuvad linnud kohe esimese muna munemise järel, siis on 30 päeva pärast kooruvad pojad eri suuruses. Harvem on mune üks, harukordadel kolm.

Pojad väljuvad munast mai keskel või juunis. Nad on alul helepruuni udusulestikuga ja vajavad tihti soojendamist, sageli poevad lamava vanalinnu seljasulgede vahelegi. Alul saavad pojad toitu – putukaid ja nende vastseid, ussikesi, tigusid ja muid selgrootuid ‒ vanalindude noka vahelt, peagi hakkavad ka ise toitu noppima. Paaril esimesel elunädalal naasevad nad õhtuti pesapaigale ööbima. Järjest laiemalt ringi liikudes ilmuvad pesakonnad juuni lõpul ka sooäärsetele põldudele, kuid ööseks naasevad ikka vesisemasse-turvalisemasse paika. Juuli teisel poolel, umbes kümnenädalaselt, saavad noorkured lennuvõimeliseks. Nende sulgrüü on sellal hall nagu vanalindudel, ent kael ja pea jäävad pruunikaks.

VAENLASTEGA SAAB HAKKAMA. Suvel võib näha ka noorte, alles mitte pesitsevate sookurgede koondisi. Matsalu luhtadel olen näinud korraga kuni 250 lindu. Peamiselt tegelevad nad toiduotsinguga, milleks lendavad ka põldudele. Aeg-ajalt tõusevad nad parvena üsna kõrgele õhku justkui lennumängudeks. Ühel sellisel lennul nägin, kuidas kaks kurge teineteisega kokku põrkasid ja ühel neist tiivaluu murdus. Seejärel kukkus vigasaanu paarisaja meetri kõrguselt vastu maad surnuks.

Vaenlasi on sookurel suhteliselt vähe. Neljajalgsed kiskjad neile naljalt ligi hiilida ei suuda ja ega nood rabaälvestele eriti tikugi. Suurte kotkaste, eeskätt kaljukotka menüüs on sookurg ja esmajoones tema pojad esindatud, ent üsnagi juhuslikult. Pesadest võivad mune röövida metssead, rebased ja rongad, aga kahele viimasele astuvad kured oma tugeva nokaga söakalt vastu. Varem lasid jahimehed sügisrändel olevaid kurgi, nüüd aga on sookurg terves Euroopas range kaitse all. Aafrika talvitusaladel on kurejaht enamjaolt väledate jooksjate harrastus, kui vaid õnnestub kuresalgale hästi ligidale hiilida. Vibu ja noole abil nüüd kurgi naljalt enam ei kütita.  

Eestis kuulub sookurg kaitstavate linnuliikide III kategooriasse. Kogu levila ulatuses kujutavad neile peamist ohtu elupaikade hävimine või kvaliteedi langus, pesitsusaegne häirimine, põuad ja illegaalne jaht. Eestis on olulisemad ohufaktorid suurenev pesitsusaegne häirimine ning kurnade ja poegade röövlus väikekiskjate, röövlindude ja metssigade poolt, kelle arvukus on ülemäära kõrge. Sookure eluiga küünib looduses 20‒30 aastani, linnupargis on jõutud 42 eluaastani. Kliima soojenemisega kaasneb pesitsemiseks sobivate märgalade kahanemine  ja kuivenemine.

MATSALU MAJUTAB RÄNDAJAID. Augusti lõpupoole algab meil kümnete tuhandete Soomes ja Kirde-Venemaal pesitsenud kurgede läbiränne. Meil pesitsenud sookured ühinevad kümne- kuni poolesaja linnulisteks salkadeks juba sama kuu algupoolel. Eriti Lääne-ja Põhja-Eestis jäävad tohutud kureparved kohale mõneks nädalaks – päeval põldudel toitu otsides, õhtul päikeseloojangu eel rannaniitudele, lagerabadele või madalatesse lahtedesse suurteks, mitme tuhande isendiga ööbimisparvedeks kokku lennates. See kurgede massiline ülelend pakub nägijaile unustamatu elamuse. Suurim koondumisala on Matsalu lahe läheduses, mis on saja-paarisajapealisest koondisest 1960. aastatel nüüdseks paisunud vähemalt 30 000 linnuni.

Mitmes paigas eelistavad kured rannaniidul öö veetmisele laskuda madalaveelisse lahte, kus tunnevad ennast ohutumalt, sest kuival maal uitavad rebased ja šaakalid. Mujal Eestis ööbivad end lõunasse rändeks kosutavad sookured lagerabades või laiadel freesturbaväljadel, harvem järvede ääres. Nii toitudes kui ka ööbides on pesakonnad eraldatavad, kuna üks-kaks poega hoiduvad vanapaari juurde ja isalind peletab oma mikroterritooriumilt eemale iga ligidusse tulnud liigikaaslase.

Ent ühel sügishommikul ei siirdu ööbimast lendu tõusnud kureparv enam toituma, vaid võtab järjest kõrgust kogudes suuna „ikka, ikka lõuna poole – kus Egiptimaa“. Tegelikult suunduvad nad peamiselt edelasse, aga talvitavad Eesti sookured enamjaolt Hispaanias ja Põhja-Aafrikas. Niiluse orundist ja Ida-Aafrikast meie kurgi leitud polegi. Sügisränne käib järguti, nii et mõnesaja kuni tuhande kilomeetrise etapi järel peatub rändeparv soodsal toitumisalal, näiteks Põhja-Saksamaal, Kirde-Prantsusmaal, Ungaris isegi mitu nädalat, et siis jälle edasi lennata. Rändavate sookurgede kulgemist ja peatumist on uuritud nii visuaalselt, värviliste rõngastega märgistatud kurgede vaatluspaikade kaardile märkimise kui ka satelliitseire teel. Kure selga kinnitatud raadiosaatjalt satelliidi kaudu saadud signaalid näitavad ränduri asukohta. Eestis pesitsevad ja siit läbi rändavad sookured veedavad oma talvepuhkuse enamasti Hispaanias ning osalt ka Marokos ja Tuneesia piirkonnas. Rändetee pikkus võib küündida 3000 kilomeetrini.

VAATA LISAKS: Sookurg nimetati 1997. aasta linnuks

Eestis on sookurgi uuritud poolteist sajandit. Aasta 1997 oli Eestis kuulutatud sookure aastaks. Olulisi ülevaateid selle liigi kohta on teinud ornitoloogid Jüri Keskpaik ja Ivar Ojaste.

Tänavu augustis peeti Tartus X rahvusvaheline kurekonverents ligi 80 osavõtjaga paarikümnest riigist.

Kas teadsid, et ...

Sookured sulgivad pisuthaaval igal suvel, mõne aasta järel aga langevad neil maikuus üheaegselt välja peaaegu kõik hoo- ja tüürsuled ning siis kaob neil suurlindudel lennuvõime viieks-kuueks nädalaks. Sellal viibivad-kulgevad nad roostikus või põõsaste vahel ja neid on raske märgata, ohu korral aga pagevad kiirel jooksul.

Matsalu loodusfilmide sümboliks sai sookurg

Just sookurgede massilise kogunemise aegu organiseeritakse Lihulas Matsalu loodusfilmide festival, tänavu juba 21. korda. Festivalil, mille sümboliks on sookurg, näidatakse 20.–24. septembrini Lihula kultuurimaja saalides sadakonda looduses tehtud filmi kogu maailmast. Lisaks on üles pandud mitmed loodusfotode näitused. Järgneval nädalal näidatakse loodusfilmiseansse ka Haapsalus, Pärnu ja Tartu loodusmajas, Tallinna loomaaias ning mitmes teiseski paigas.