„Universaalne matkanuga, millega saaks kõik tööd ära teha, on peaaegu olemas!“

MTÜ Estlander ja Kodalased OÜ ellujäämisinstruktor Mihkel Ivanov näitab valikut oma muljetavaldavast noakollektsioonist ning selgitab, mida ja mis olukorras kasutada.

„Multitööriista vutlar on mul alati vööl,“ näitab Mihkel. „Enamasti käib minuga kaasas Leathermani kõige õhem ja kergem mudel. Peamiselt kasutan siit näpitsaid, et kala püüdes saagilt konks välja võtta. Harva on vaja seljakotist pikemad näpitsad välja otsida. Kui õpetan ellujäämiskursustel, kuidas ise konksu teha, kasutan näpitsaid traadi lõikamiseks. Muud multitööriista küljes olevad asjad pole nii olulised, aga tore, kui need on olemas. Näiteks käärid – nendega saad kas või küüned lõigatud, kui pikemat aega järjest metsas viibid.“

Mihkel näitab ka teist Leathermani mudelit. See on suurem ja raskem, ka enamate vidinatega, kuid tema eelistab siiski pisemat ja kergemat.

Ka kuulsad Šveitsi armee taskunoad liigitab Mihkel multitööriistade alla. „Siit leiab ka näpitsad, käärid ja pisikese sae, millega saab kuni pöidlajämedusi oksi maha võtta, aga tegelikult ma väikeste taskunugade fenomenist aru ei saa,“ nendib ta. „Suuremat tööd teha nendega ikka väga ei anna.“ Kui aga taskunuga kaasas, tuleks seda kanda kas vutlariga vööl või vähemalt paelaga vöö külge kinnitatult, sest väikesed noad kipuvad taskust väga kergesti ära kaduma.

„Suures plaanis saab noad jagada raiumis-, üld- ja erinugadeks,“ loetleb Mihkel. „Ja sellisteks, mida mitte mingil juhul endale osta ei tasu. Aga neist räägime kõige lõpuks.“

„Raiumisnoad asendavad kirvest,“ selgitab Mihkel. „Kui metsas kirves kaasas, on super, aga kui seljakott väike ja kola palju, siis aitab korralik raiumisnuga. Paljudel võib-olla polegi seda vaja, aga mina kasutan seda metsas lõkkepuude tegemiseks, magamisaluse ja varjualuse ehitamiseks.“

Mihkli raiumisnugade valikust leiame Cold Steeli Rajah II, Terävä Skrama 240 ja Eestis tehtud Lapi leukku. „Skrama on tegelikult sama kaaluga mis Fiskarsi kirves,“ selgitab Mihkel. „Aga kasutada saab seda hulga laiemalt kui kirvest, super tööriist. Leukku valmistas Ege Edussaar-Harak.“

Nüüd jõuame Mihkli absoluutse lemmiknoani. „Cold Steeli Rajah II on ainuke taskunuga, mida ma aktsepteerin töönoana,“ räägib ta. „See on üsna suur ja raske, seda saab erineval moel kätte võtta ja sellega saab raiuda. Suuremate tüvede raiumisel kasutatakse sellist tehnikat, et asetad noa tera diagonaalis puutüvele ja lööd teise haluga noale peale. Enamik taskunuge läheks sellise tehnikaga katki. Rajah’ TRI-AD lukustussüsteem on kokkukäivate nugade seas üks löögikindlamaid üldse ja tänu sellel on ka see nuga üks usaldusväärsemaid.“

„Kus iganes ma pikkade pükstega käin, on see nuga alati kaasas,“ jätkab Mihkel. „Öeldakse, et üht universaalset nuga, millega saaks kõik tööd ära teha, pole olemas. Rajah II on samas ideaalne kombinatsioon raiumis- ja üldnoast. Klassikaline kukri kuju on raiumisel efektiivsem kui tavaline tera. Aga ma olen ka kala sellega fileerinud ja kõik haugi-säina äkised valmis teinud. Kui saaksin endaga metsa kaasa võtta ainult ühe noa, oleks see kindlasti Cold Steeli Rajah II.“ Mihklil on juba teine Rajah, sest esimesel tuli üsna süütu raiumise käigus terasse sälk. Tootja vahetas defektse noa ümber ilma igasuguse vaidlemiseta.

„Üks väike miinus on sellel noal ka,“ hoiatab Mihkel. „Klõpats, millega kinnitad noa tasku külge, võib palja käega raiumisel nuga hoides hakata peopesas tunda andma. Mõistlik on kindad kätte panna. Teine asi – käepideme kruvid tuleks keermeliimiga üle käia ja uuesti kinni keerata, sest löömisel põrutad kruvid lahti. Päris algajal võib kukri lainelise tera teritamine ka keeruliseks osutuda.“

NUGA OLGU TUGEV, „Üldnoaks soovitan valida 10–20 sentimeetri pikkuse teraga noa,“ jätkab Mihkel. „Kõige pikem on mul siin Cold Steeli SRK. Fjällknivenist leidub mul kõige väiksem mudel metsaseeriast F1. Võib valida ka mudeleid A1 või S1, kuidas endale mugavam tundub. Nagu näha, on siin ka tehasemudelile väike modifikatsioon tehtud. Originaalis on Fjällknivenil kummeeritud käepide ja selle lõin ma katki just teise malakaga peale lüües. Lasin sõbral käepideme ära vahetada, ta pani siia puidust põsed. Siin on hästi näha, mis asi on niinimetatud full tang – noa roots läheb läbi käepideme selle lõpuni välja ja isegi natuke üle. Full tang noad on kindlasti vastupidavama konstruktsiooniga kui tavalised. Osadel sellistest nugadest ulatub käepidemest välja terav ots, et hädasituatsioonis saaks auto klaasi puruks lüüa.“

Mihkel näitab ka teisi, esmapilgul üsna erinevaid nuge, mis liigituvad siiski kõik üldnugade alla. „Hea pisike nuga jahimeestele,“ räägib ta. „Mõnus nahastada ja näiteks väikeuluki ka tükeldad ilusti ära.“ Järgmisena tuleb klassikaline saami nuga, millel kasetohust noatupp ja nahast punutud kaelanöör. Sellel on pide käepärasemaks ümber tehtud. „Hullult terav,“ hoiatab Mihkel.

Moraknivi survival või bushcraft seeria nuga kujutab endast klassikalist üldnuga kummeeritud käepidemega, mis ei libise käes. Tupe küljest leiame tulepulga ja teemantluisu. Noa selg on 90-kraadise teritusega, et saaks sellega mööda tulepulka tõmmata. Kumera seljaga nuga ei tõmba sädet üles.

Mora töönuga on tehtud kolmekihilisest lamineeritud terasest ja on samuti „hullult terav“, nagu Mihkel väljendub.

TUTVUME ERINUGADEGA. „Esmalt klassikaline allveenuga, mille sukelduja seob endale jala külge,“ selgitab Mihkel. Järgnevad kõverad, ühe- ja kahepoolse teritusega noad, mida kasutatakse lusikate voolimisel. Puidu nikerdamise noa tera on peenike ja vaid 5 sentimeetri pikkune ning väga terav.

Veel üks nikerdamisnuga on „vana kooli Mora ja hullult terav“. Oma sõnade tõestuseks tõmbab Mihkel noaga üle käeselja ja tõepoolest, karva lendab.

Taskunuge esindab Mihkli kollektsioonis Opinel. „Nagu eelpool öeldud, ma väikeste taskunugade mõttekusest enda vajadustest lähtuvalt hästi aru ei saa, aga vorsti lõikamiseks ja seenel käimiseks on see kindlasti hea nuga,“ märgib ta.

„Fileerimisnuga läheb vaja, kui kalu on suurem hulk,“ jätkab Mihkel. „Paar kala saab niisama tehtud, näiteks Rajah’ga.“

„Tuleb ette üritusi, kus meesterahvas peab veinipudeli lahti saama,“ muigab ta. „Selleks sobib Victorinox oma korgitseriga hästi. Nii et seepärast liigitub ka see erinugade alla.“

RAAMSAAG RUULIB. Kindlasti on lugejad näinud nn ellujäämiskomplektides vahvaid traatsaage. „Neid ei maksa enne kasutada, kui surm suu ees,“ hoiatab Mihkel muiates. „Kui tõesti muud pole, siis kõlbavad. Aga need on üsna mõttetud riistad, kiiresti tõmbavad lõikavad sooned puidupuru täis. Oluline on teada, et nendega ei saeta lihtsalt traati käes hoides, vaid otsarõngaste vahele tuleb painutada oks ja teha sellest klassikaline raamsaag. Kui tõmbad traadi ümber puu ja hakkad saagima, siis kuumutad hõõrdumisega saest üht väikest osa ja varsti on sul käes kaks traadijuppi. Oksast painutatud raamiga saab tera täies pikkuses kasutada.“

Portatiivseid saage esindavad Mihkli kollektsioonis kaks mudelit: klassikaline Fiskars ja üks kokkukäiv Jaapani saag, mille nime omanik enam ei mäleta. „Neid tuleb kindlasti kasutada enda poole tõmmates,“ toonitab Mihkel. „Kui lükkad jõuga, läheb kõveraks. Sobib ka jahimeestele – põdrasarve võtab see nagu võid, luid ja konte saab ka saagida.“

„Kõige parem saag on kahtlemata raamsaag, aga suuruse tõttu on seda kehv kaasas kanda,“ ütleb Mihkel. „Sae raami kõrgus määrab selle, kui jämeda puu saad maha võtta. Sellega näiteks saab saagida kuni 15-sentimeetrist tüve, aga jämedamal puul saed teiselt poolt vastu.“ Üks võimalus on võtta saeleht kaasa seljakoti külge kinnitatuna. Ellujäämisõpikud aga soovitavad saelehe panna kahekordse nahast püksirihma sisse ja keerata nõnda ümber keha. Saelehele saab ka ise puuoksast raami peale painutada ja siis on meil juba väga korralik tööriist.

„Kui võrdleme raiumisnuge ja kirveid versus saag, siis teatud üksustele, keda ma õpetan, on oluline vaikus,“ räägib Mihkel. „Kirve kolks, eriti kuiva puu puhul, on kuulda 500 meetri peale, aga saega saad vaikselt toimetada. Mõni võib-olla üldse saagi ei kasuta ja saab kirvega hakkama. Klassikaline soovitus on, et ärge raisake asjatult energiat. Tegelikult ei ole vaja lõkkepuitu väga väikeseks tükeldada, tehke suurem lõke ja lükake paarimeetriseid kuivanud tüvesid järjest lõkkesse, kui eelmine osa ära põleb. Kui aga on vaja näiteks riideid kuivatada või kiiresti vett keema ajada, siis kuumaks kiirtuleks vajame kuivadele okstele lisaks ikkagi nii-öelda kaminapuid ka.“

Mihkel näitab kolmnurgakujulise raamiga saagi, mida tema sõnul mitte mingil juhul osta ei tasu. „Selle saetee pikkus on 20 sentimeetrit ja saetava tüve maksimaalne jämedus 10 sentimeetrit,“ ütleb ta. „Ärge raisake sellele oma raha!“

SAPÖÖRILABIDAS ON RAIUMISEKS. „Kõik, kes räägivad, et kui metsas on vaja midagi kaevata, siis teed kaevetoki ja sellega songid – käige jala, labidaga on ikka hulga mugavam,“ muigab Mihkel. „Mul on siin väikseid labidaid laias laastus kolme sorti. Kokkuvolditavat Fiskarsi mudelit toodab Gerber litsentsi alusel USA armeele. See on mugav, tera saab sättida erinevatesse asenditesse. Miinuseks, et saad ainult kaevamiseks kasutada. Rootslaste jalaväelabidas – ainuke pluss on alumiiniumist lumetera, mis käib labida peale. Kui see labidas on auto pagassis kaasas, saad talvel ennast rahulikult hangest välja kaevata. Kaasaskandmiseks on see aga igavene kolakas.“

„Minu isiklik eelistus on venelaste sapöörilabida koopia Cold Steelilt,“ jätkab ta. „Hästi teritatud korralik teras, mida saan kasutada kirve asemel, puid langetada ja tükeldada. Kõige raskem ka ei ole, saab riputada kas vööle või seljakoti külge.“

NEID ÄRGE OSTKE! Mihkel võtab kätte edeva välimusega nn ellujäämisnoa Jungle King 2. „See on tore mänguasi, aga töönuga see ei ole,“ nendib ta. „Kõik need sakkidega Rambo-noad – kui jämedat tüve sa nendega ikka saed?“ Jungle Kingi tera on tihvtiga käepideme külge kinnitatud, see lahendus pole just tugev. Käepideme seest leiame näiteks kompassi ja veepuhastustabletid, tupe küljes on eraldi nahastamisnuga ja seda saab kasutada ka ragulkana. Õõnsale käepidemele saab toika sisse lükata ja tulemuseks on äge oda. „Töötab küll, aga keda sa Eestis sellega kütid?“ küsib Mihkel. „Samas, kui sul mitte midagi muud pole, siis ajab asja ära.“

Tanto stiilis Smith &Wessoni noa puhul juhib Mihkel tähelepanu, et lõikeserv ei ulatu käekaitseni. „Sellega töötades on jõuõlg hoopis teine ja ma pean rohkem jõudu rakendama,“ ütleb ta. Sarnaselt Glocki täägile ei ole see ka tegelikult korralik lõikenuga, kui ise teritusprofiili ei muuda.

„Ja nagu öeldud, peenikese ja noa käepidet täies ulatuses mitte läbiva rootsuga nuga võib peale lüües tükkideks minna,“ hoiatab Mihkel.

VAATA LISAKS: Plasttuppe tasub vältida

„Plasttuppe ma ei soovitaks, eriti jahimeestele,“ ütleb Mihkel. „See kipub vööl kandes kolisema vastu nööpe või taskus olevaid esemeid. Loomi peletab see kindlasti. Kui kellelgi on vaja taktikalistel põhjustel märkamatuks jääda, siis tasub samuti otsustada nahktupe kasuks.“

Enne kui ostad, proovi nuga käes

„Noa ostmisel on sama teema mis püstolitega – inimeste käed on erinevad,“ sõnab Mihkel. „Kui mina ütlen millegi kohta, et see on äge nuga, siis see tähendab, et see sobib mulle hästi kätte. Aga sama nuga ei pruugi üldse kõigile sobida. Ei tasu osta nuga ainult kellegi soovituse järgi – proovi ise, kuidas see sulle istub.“

Järgi ohutustehnikat

„Noaga töötades lõika alati endast eemale,“ soovitab Mihkel. „Mõned töövõtted eeldavad ka tera enda poole tõmbamist, aga siis ikka nii, et käepide jääb enda poole või kontrollid pöidlaga noatera liikumise suunda, kiirust ja jõudu.“

Tööriist olgu alati hooldatud ja teritatud. Terava tööriistaga juhtuvad õnnetused ainult valede töövõtete, ilmselge hooletuse või tööks mittesobiva tööriista kasutamisel.