Siim Kõiv püüab forelli jõgedel, kus teised ei käi

Võtame augusti keskpaiku plaani teha testpüük Siimu ja tema lantidega.

„Läheks Lõuna-Eestisse,“ ütleb Viljandimaalt pärit Siim. „Käisin ja tegin seal paar päeva tagasi luuret, paarikilomeetrisel lõigul istus kümmekond mõõdukala, neist mõned üsna ilusad.“ Tohoh, kõik räägivad ju, et Lõuna-Eestis kena kala polegi, forell lihtsalt ei kasva seal suureks miskipärast? „Ikka-ikka, ma räägin ka tavaliselt küsijatele sedasama,“ muigab Siim.

Lepime Siimuga kohtumise kokku ühes Valgamaa tanklas kell viis hommikul. Tallinnast tulles tähendab see ärkamist kell kaks öösel. Kohale jõudes on kohv oma töö teinud ja enesetundel pole enam viga miskit, aga sõidu alguses tuleb täpselt meelde, miks vanuse lisandudes jõeka tagaajamine aina harvemaks jääb.

Teeme tavalise jõekameeste nipi ja jätame ühe auto lõigu lõppu, teisega sõidame algusesse. Jõgi on üsna veevaene, ent mitte väga hullult rohtu kasvanud. Kallas on risu täis, mõttekam tundub mööda jõge jalutada. Siim paneb oma spinningu kokku. Ta püüab nööriga ning kasutab Savage Geari SG4 ritva ja ka Savage Geari rulli. Teine ritv on Volžanka Jig Master.

KALA TAHAB ROOSAT. Liini otsa läheb üleni roosa vobler, loomulikult Siimu enda tehtud. Näiteks merikapüüdjate seas on levinud arvamus, et roosa on pigem külma vee lant, mida kasutada suisa talvel. Siin see teooria ei kehti. „See roosa on sel suvel kõige paremini töötanud toon,“ kinnitab Siim. „Ma ütleksin küll, et jõeka puhul on see pigem suvine värv.“

Mulle annab Siim proovimiseks klassikalises helepruunis jõeforelli värvingus landi. Viimistlus on igati tipp-topp, poelantidega võrreldes pole küll midagi häbeneda, pigem võiks poelant natuke piinlikkust tunda. Aeglaselt uppuv vobler on 6 sentimeetrit pikk ja kaalub 8 grammi ringis, seega lendab väga hästi. Jõe iseloom on paraku selline, et pikki viskeid saab siin teha vaid paaril korral. Enamasti käib püük 5–7 meetri kaugusele „nipsutades“, kuskile põõsa alla või aukudesse-voolukanalitesse rohu sees.

Landi mäng on pigem aeglane, kuid mitte täitsa laisk. Kui panna Eesti käsitöö-forellilandid joonele, kus ühte otsa jäävad üsna aeglase mänguga Rando Tuisu voblerid ja teisele poole kiiret vibrat tekitavad Edi Terase ja Are landid, siis võtaks Siimu peibutised koha sisse umbes keskel. Või ehk natuke tsentrist Rando pool.

Siimu landid tunneb nende kergelt küüraka kuju järgi teiste seast eksimatult ära. Kas see küür mõjutab mängu ka või ongi selleks tehtud, et eristuda? „Ikka pigem selleks, et näeks välja omamoodi,“ ütleb Siim. „Pealegi, mulle on eluaeg küürakad landid meeldinud, poe omad ka.“

Vahepeal on Siim saanud kätte kaks mõõdukala, kuid kumbki pole selline, millega mälestuseks pilti teha. „Võtt on täna palju kehvem kui viimasel korral,“ nendib ta ja näitab kohti, kust eelmisel korral mõõdukala sai. Ilmselt võtab täpik täna lanti vaid sel juhul, kui viskad selle talle juhuslikult otse „pähe“. Võtt järgneb puhtalt enesekaitse- või ründerefleksist. Ilm on küll suurepärane: pilves, aeg-ajalt tibutab hõredat vihma. Paraku muutus öösel tuule suund ja ehk ei meeldi kalale ka äsja kohale jõudnud madalrõhkkond.

Jõuame tohutu kopratammi juurde. Selle taga laiub tõeline järv, ka mets on üle ujutatud. Siim näitab kohta, kust eelmisel korral mõõdukala otsa tuli – see asub sõna otseses mõttes puude vahel, metsa all. Sel korral ei näita ennast siin paraku mitte keegi. Siim vahetab lanti, otsa läheb roheline ja punaste täppidega vobler. „See on päris mitu korda päeva päästnud,“ ütleb ta.

Siim ronib üle tammi ja liigub üle paisutatud ala. Vee sügavus ei ulatu üle vöökoha, kuid järsku on põhjas auk ja põhi kaob jalge alt. Klassikaline kahlaja rõõm – kerge ehmatus, käega paar sumamisliigutust tasakaalu saamiseks ja kahlamispüksid rüüpavad sisse sõõmu vett. Õnneks on ilm soe, püüki see kõik ei sega.

Liigume teisele läheduses asuvale jõele. Siin on hulga pahandust tekitanud hiljutine torm, milleks terve Eesti hoolega valmistus. Küll viidi autosid kinnistesse parklatesse ja küll kaeti neid käepäraste materjalidega. Kui paljud kohad jäidki suurest tormist puutumata, siis siin võis aset leida päris korralik märul. Siimu kinnitusel veel paari nädala eest, mil ta viimati siin käis, ei olnud jões sugugi sellisel hulgal vette langenud puutüvesid.

Hakkame silla juurest astuma, turnimist üle puutüvede on omajagu. Viiesaja meetri läbimiseks kulub pea tund. Mõne aja pärast nendib Siim, et kala on täna ikkagi täiesti passiivne ja pole mõtet rohkem aega kulutada.

Sellegipoolest käime ära veel ühel käänakul, kus Siimu isa kohtus mõni nädal tagasi „kolliga“, kuid viimane pääses siiski minema. Siim on siin pärast seda regulaarselt kontrollimas käinud, kas „suur“ alles, aga rohkem pole too siiski endast märku andnud. Ka täna valitseb siin vaikus. Või kui päris aus olla, siis valitsevad võsa vahel tegelikult sääsed.

KÕIK ALGAS PÖÖRLEVATEGA. Siim ütleb, et hakkas lante valmistama juba siis, kui käis 7. klassis. Esimesed enda tehtud peibutised olid aga hoopis pöörlevad. Täna valmistab ta lisaks ujuvatele ja uppuvatele forellivobleritele ka jerke haugile. Müügiga probleeme pole – niipea kui laar uusi lante valmis saab, lendavad sõbrad kohale ja rabavad need ära, tunnistab ta. Nii et ega see suuremat sorti bisnis ole, ikka hobi.

Varasemalt tegi Siim kõik oma landid haavapuust, nüüd valab ta forellivoblerid plastist. See eeldab puust prototüübi nikerdamist ja selle järgi silikoonvormi valmistamist. Sinna saab siis plasti valada.

Muide, ka Siimu kahv on tema enda valmistatud. Täpselt õiges mõõdus ja kalale võimalikult vähe ebamugavust valmistava silikoonvõrguga kahv klapib kenasti seljakoti rihmade vahele, ent kukub sealt võsas rahmeldades siiski vahel maha. Magnetiga kinnitus aitaks, arvab Siim.

Puutöödega igati sina peal olev meister ütleb, et kavatseb ka kahvasid valmistama ja pakkuma hakata, kuid üle kahe eksemplari kuus ilmselt teha ei jaksa. Tööd ja mässamist on nendega ikka üle mõistuse palju.

Õnneks ei ole Siimu landivalmistamine kasvanud selliseks tööks nagu mitmetel teistel landimeistritel, et istud muudkui kodus töölaua taga ja kalalkäimine jääb tahaplaanile. Meister ütleb, et jõuab kalavetele vähemalt korra nädalas, vahel sagedaminigi. Enamasti käib ta kalal nädala sees, kui käijaid vähem. Ja pigem jõekestel, kuhu teised ei lähe, sest peavad neid kas saagi mõttes perspektiivituteks või liikumiseks liiga rasketeks.

 SUURED LÄHEVAD IKKA ÄRA. Teeme Siimuga mõned päevad hiljem teisegi treti, seekord Järvamaale. Sellistes tingimustes pole siinkirjutaja küll mitte kunagi püüdnud – jõeke on suvel totaalselt kõrkjaid täis kasvanud ja haruharva leiab siin vaid umbes viie meetri pikkuseid auke, kuhu oma lant sokutada. „Suvel ei viitsi siin mitte keegi käia,“ kinnitab Siim. „Kevadel küll, aga arvatakse, et suvel ei ole võimalik püüda ja kala ka ei ole.“

Ent „punast“ siin liigub – varahommikul kohale jõudnud Siim saab kaks üle 40 cm kala ja nagu tavaliselt, see „koll“ läheb otsast ära. „Pakun, et kahekilone võis küll olla,“ nendib Siim. „Aga ilmselt merikas. Meri on küll kaugel, aga ühendus sellega siiski täiesti olemas. Ma olen siit varem ka merikat saanud.“

VAATA LISAKS: Siimu lante himustavad ka haugid

Siim püüab meelsasti ka haugi ja valmistab ise ka selleks tarbeks lante.

Ujuv, keelega haugijerk on 12 cm pikk ja kaalub umbes 55 grammi. Keel on landile paigutatud umbes kahe meetri peale, et saaks selle kiiresti töösügavusele kerida.

Teine haugilant, ilma keeleta slaider, on saadaval kahes versioonis. Ujuv kaalub samuti 55 grammi ringis, kuid uppuv mudel lausa 80 grammi.

Vanemal haugilandi mudelil on pikkust 12,5cm ja kaalu 57–60 grammi.

Suurim Siimu landiga püütud haug ulatus veidi üle meetri. Kaalu ei tea.