Siuglev Voorlant meelitab passiivset haugi

Tänavukevadisel Meremessil jäi meile silma uus kohalikku päritolu käsitöölant, mille sarnast me kodumaiste meistrite tootevalikus veel näinud ei olnud.

Noor landimeister Johann Möldre pakub Voorlandi kaubamärgi all kaheosalisi liigendlante. Tõsi, Matsika koduleht lubab samuti liigendiga lanti, kuid alles järgmisel aastal.

Voorlandi kaks liigendlandi mudelit kaaluvad 37 ja 75 grammi. Esimest saab mängitada tavalise haspelrulliga ridvaga, teise jaoks läheb vaja raskematele lantidele, näiteks jerkidele ja suurtele silikoonidele mõeldud varustust.

Johann Möldre ütleb, et hakkas lante tegema kuus-seitse aastat tagasi, kui ostis esimese jergivarustuse. „Lante ma enam osta ei jaksanud,“ muigab ta. „Seega läksin garaaži, kus sai võetud tükk vineeri ja oma esimesed landid valmis meisterdatud. Kuna aga jerkidega püük väsitas ühel hetkel ära, sai vaadatud teiste landimudelite poole. Nii sündis suurem liigendiga lant.“ Mõne hetke pärast lisandus ka väiksem liigendlant, kuid selle mängu ei saanud siiski timmida selliseks nagu vaja. Paar sentimeetrit pikkuses juurde, ka natuke kõrgust lisaks ja sündis igati toimiv praegune 37-grammine mudel.

Voorlandi murdepunktiks saigi tänavune Meremess. Seal osteti seni veel tundmatult tegijalt paarkümmend lanti ja tekkisid huvilised, kes tellivad endale meelepärastes toonides peibutisi ning esimesed korralikumad kaladki on Voorlandiga püütud – näiteks Ivari Pihli püütud seitsmekilone haug. Küsimusele, milline on Voorlandi värvivalik, vastab Johann omakorda küsimusega: „Aga millist sa tahad? Kõike saab.“

Johann on kirglik kalamees lapsest saati, sõrm sai kuradile antud üsna noores eas Tarbja paisjärvel, mille lähedal asub pere suvila. Nüüd püüab ta kalal käia vähemalt korra nädalas ja menüüs on nii haugipüük merest, jõeforellipüük kui iga-aastased kalareisid sõpradega Inari järvele.

MÄNG MEENUTAB MADU. Ilusad landid meeldivad kalamehele ikka, aga tegelikult peaks peamine mõte olema, et need ka kalale meeldiksid. Nii läheme ühel ilusal päeval juulikuu lõpupoole koos meistriga Saaremaale haugi kiusama. Muuhulgas proovime lante ka samas kohas, kust Ivari Pihl vikritoonides kergema Voorlandi mudeliga ligi kuu aega varem seitsmekilose haugi välja tõmbas.

Voorlandi mängu iseloomustab ilmselt kõige paremini tegusõna „siuglema“. Kuidas liigub rästik või nastik, on vast igaüks näinud, ja just seda meenutab landi mäng kõige rohkem. Lant on uppuv ja see tähendab, et ujumissügavuse saab oma peibutisele iga kalamees ise anda. Pigem ei ole asi ridvaotsa üleval hoidmises, sest lant upub nii aeglaselt, et kui tahad seda kerida üsna veepinna lähedal, pead ikkagi ridvapitsi vee ligi hoidma. Kui soovid, et lant sügavamalt tuleks, lase sel natuke aega vajuda, enne kui kerimist alustad.

Kerimisele saab samuti läheneda üsna loominguliselt, teha seda üliaeglaselt ja pausitades ning ikkagi püüda probleemivabalt paarikümne sentimeetri sügavuses vees. Just sellised olid olud ühes püügikohas – vööni muda ja selle peal kohati kaks-kolmkümmend sentmeetrit vett. Teises kohas oli vett rinnuni, aga taimestik ulatus samuti peaaegu veepinnani. Väiksem Voorlant sai mõlemas kohas suurepäraselt hakkama.

Suurem mudel upub samuti aeglaselt ja töötab nii raske landi kohta üllatavalt madalas vees. Mugav püük sellega algab umbes poolemeetrisest sügavusest.

Saagikusest rääkides ... Eks ole lugeja asi, kas ta usub või ei, aga vähemalt tol päeval ja neis kohtades püüdis Voorlant mäekõrguselt üle slaiderid, Baby Busterid ja plekid, mis Saaremaal muidu igati toiminud. Et midagi põhjapanevat väita, oleks vaja teha enam kui üks püük, ent praegu tundub, et Voorlant võib vähemalt autori landikastis kujuneda selleks landiks, mis kehva võtu puhul võib päeva päästa. Madalrõhkkond oli kaela tulemas, tuule suund muutus – haug ei olnud sugugi söömas. Aga Voorlanti, näe, võttis küll. Kuigi rabas mitmel korral ka mööda või käis niisama järel.

KAS KUNST VÕI TEADUS? Vaatame Voorlandi peibutisi lähemalt. Need on valatud plastist, sest nii saab tagada ühtlase kvaliteedi ja teisalt – kui iga lant sellise hoolega puust valmis vesta, nagu Johannil kombeks, läheks hind taevastesse kõrgustesse ja mitte keegi ei jaksaks neid osta.

Tegelikult algab landitegu siiski puidust. „Esmalt vestan puust välja tooriku, mille järgi teen plastlantide valamiseks silikoonist vormi,“ räägib Johann. „Ainuüksi tooriku tegemisele kulub keskeltläbi nelikümmend tundi. Nii kaua läheb seetõttu, et kui landile kuju antud, lõikan sellele noaga peale soomused, igaühe eraldi.“ Meistri jutu järgi on see nii väsitav töö, et korraga jaksab ta sellega tegelda kaks tundi järjepanu, siis tuleb vahelduseks midagi muud teha. Soomuste lõikamisel on Johanni kinnitusel kõige parem peene teraga vaibanuga.

Kui puust toorik valmis, vajutab Johann selle plastiliinist vormi, millesse saab hiljem valada silikooni. Mõlemast landipoolest silikoonvorm valmis, saab hakata juba lante valama. Üks silikoonvorm peab vastu umbes 40 landi valu.

Kui plastist landitoorik valmis, tuleb esmalt puurida augud raskuse ja liigendi tarbeks ning lisada raskus. Nüüd värvib meister lantidele käsitsi soovitud värvitoonid ja seejärel lähevad landid lakkimisele. Selleks kasutab ta EPO-t ja rakist, mis lanti keerutab, et pintsliga pealekantud kiht saaks täiesti ühtlane.

Johann räägib aina üksikasjalikumalt landitegemise peensustest, kuni selleni välja, mida ja kui palju lisada silikoonvormi, et saada parim valutulemus. Või kuidas eemaldada laki seest mullid. Vedel EPO tuleb lasta fööniga üle, pindpinevus ja voolavus muutuvad ning mullid kaovad.

EPO kihte saab lant peale kolm ja see katab soomused täielikult, nii et neid pole käega katsudes enam üldse tunda. On vaid absoluutselt sile ja läikiv pind, millest soomused läbi kumavad. Miks neid siis üldse vaja on? Teada ju, et poelantidele pannakse tehases lihtsalt soomuseid kujutavad kleepsud peale? „Nii jääb palju loomutruum ja ilusam, ikkagi 3D,“ kinnitab meister. Ja paljastab nüüd ühe väga laheda nipi.

Ta näitab üht enda tehtud musta värvi jõekalanti, millest kumab läbi ilus kuldne muster. „Kui ma katan landi esmalt kuldse värviga, siis alustan katmist saba poolt,“ selgitab ta. „Järgmiseks tuleb landile peale must värv ja sellega alustan pea poolt. Nii jäävad soomuste servad endiselt kuldseks, ülejäänud lant on must.“

Kuulan ja mõtlen – on see nüüd kunst või teadus? „Mõlemat,“ arvab Johann. Igatahes arendustöö tundub olevat väga kõrgel tasemel. Meister räägib, kuidas ta on katsetanud erinevate materjalide, värvide ja lakkidega, vaadanud videoid ja küsinud targematelt nõu. Selgub, et Eesti landimeistrid saavad omavahel hästi läbi ja seni on kõik, kellega Johann suhelnud, meelsasti jaganud nii näpunäiteid kui vahetanud oma lante tema omade vastu.

SAAB TÄPSEMALT VISATA. Jõeforelli voblerid on ilmselt järgmine toode, millega Voorlant välja tuleb, ent sinna kulub veel teadmata hulk aega. Landid on iseenesest kaunid, teevad head mängu ning on toonud juba meistrile ja ta sõpradele ilusaid kalu nii Eestis kui Soomes. Peamurdmist valmistab seni, kust saaks läbipaistvat materjali keele jaoks. Praegu on see lõigatud elektroonikas kasutatavast kahepoolsest trükkplaadist – teate küll, tekstoliit vahel ja kiht vaske mõlemal pool.

„See on väga hea materjal tegelikult,“ kinnitab Johann. „Nii tugev, et ühegi kivi vastu naljalt katki ei lähe. Paraku ei näe see üldse hea välja.“ Et meister pole praeguses seisus tootega rahul, ei taha ta seda veel ka avalikkusele näidata.

Et teaksime, mida oodata, siis landi mäng on pigem tihedapoolne ja see sukeldub kuni pooleteise meetri sügavusele. „Ridvaotsa püsti hoides olen kerinud ka poolde säärde vees,“ kinnitab Johann.

Voblerid kaaluvad jõekalandi kohta harjumatult palju, ligi 10 grammi. „Mulle meeldib, nii saab minu arust täpsemalt visata,“ ütleb meister.

 LOE LISAKS: Ivari Pihl püstitas Voorlandi senise rekordi

„Mõtlesime vennaga, et viime mu töökaaslase esimest korda kalale,“ räägib Ivari Pihl. „Mõeldud-tehtud. Võtsime ette ühe lahesopi, kus lanti loopida ja hakkasime vaikselt liikuma roogude vahel. Peale 30 kala nägin mingit selga ujumas. Mõtlesin muidugi, et seal ujub linask. Igaks juhuks tegin sinna viske ... sekund pausi ja seejärel käis laks. Kaklesin teisega oma 20 minutit, siis viskas kopa ette ja jooksin mööda vett kalale järele, kahv ühes, ritv teises käes. Proovisin mitu korda teda sinna ära mahutada ja lõpuks ta sinna sisse läks. Positiivseks tegi olukorra see, et tuttavad olid tulnud paadiga samasse kohta püüdma. Mul polnud tange kaasas ja läksin abi paluma, ühtaegu sain ka pildid tehtud. Väga suur tänu Voorlandile, kelle käsitöö selle kala mulle tõi.“