Külmavaksikute aplad röövikud söövad lehtpuid paljaks (2)

Sedapuhku on süüdlastena tuvastatud roheka keha ja tumenenud peaga metsa-külmavaksiku (Operophtera fagata) röövikud.

Eestis leidub teinegi sarnane liik – harilik külmavaksik (O. brumata), kelle samuti roheka keha, kuid kollakasrohelise peaga röövikud toituvad erinevatel lehtpuudel: tammel, haaval, arukasel, pajudel, pihlakal, pärnal, jalakal, saarel, sarapuul, vahtral, aga ka viljapuudel (pms õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsipuudel). Hariliku külmavaksiku vastseid leitakse sageli aedadest, parkidest, alleedelt ja kalmistutelt, aga metsa-külmavaksikut kohtab pigem looduslikes kooslustes.

Kevadel kooruvad röövikud alustavad toitumist pungadest ja arenevatest lehtedest. Röövikud eritavad ka võrguniiti, mis võimaldab lehti varjeks kokku mässida ja tuule abil isegi kaugemal asuvatele puudele levitada. Vastsed toituvad mais-juunis ja nukkuvad suvel pinnases. Liblikad kooruvad hilissügisel, arvukamalt sageli alles pärast esimesi öökülmasid.

Musta värvi peened ekskremendid on tihti nähtavad alustaimestiku (naat jm) laiadel lehtedel ja alusmetsa liikide (pärn, sarapuu jm) laiadel lehtedel, vähemalt hulgisigimise kohtades. Metsa-külmavaksiku mass-sigimist ja rüüstet Aimla metskonnas (Viljandimaal) 1934. aastal kirjeldas kujukalt sealne metsaülem ja tunnustatud dendroloog Eduard Viirok: „Rüüste haripunktil oli kaskedel röövikuid niivõrd palju, et vaikse ilmaga nende ekskrementide langemine alalist sahinat sünnitas, tekitades mulje, nagu tuleks peenikest vihma. Kõik rohi oli metsa all ekskrementidega kaetud.“

Metsa-külmavaksikute kahjustustest on sel kevadel juba laekunud teated Tartu-, Põlva- ja Valgamaalt, kus teadaolevalt on löögi all peamiselt kuni 30-aastased ja vanemad viljakad arukaasikud endistel heina- ja põllumaadel. Kuna külmavaksikute kahe eri liigi toidutaimedest on osa ühised ja toidunappusel võivad mõlema liigi röövikud toituda teistelgi taimeliikidel, ning kaselehtedest toitub veel teisigi putukaliike, on söödiku liigi usaldusväärne kindlakstegemine nõrgema kahjustuse korral võimalik eelkõige liblikaröövikuid vaadeldes/pildistades.

Seni on külmavaksikute kahjustused looduslike vaenlaste kaasabil mõne aasta jooksul enamasti suuremat kahju põhjustamata looduslikel põhjustel taandunud, kuid kuivemate kevadete sagenedes võib kahju süveneda. Võrade raagusöömine põhjustab puudele stressi, pidurdab kasvu ning tingib võras okste ja latvade kuivamist. Kahe- kuni kolmeaastase kahjustuse järgselt leiab osal kuivanud ladvaga puudel mädanikku tekitavate seente tegevuse tõttu aset värvimuutus kuni juurekaelani ja võimalike puidu sortimentide tarbeväärtus langeb.

Kevadel toituvate röövikute arvu vähendavad pesitsusajal putuktoidulised linnud, kellele võib üles panna pesakaste. Üksikpuid (tamm, kask), viljapuuaedades õunapuid, väärtuslikke puistuid (tammikud) ning välja valituid (vineeripaku kasvatuse eesmärgil) ja laasituid kaski kaasikutes võib kaitsta ka liimivööde paigutamisega tüvedele, mis takistab lennuvõimetute emaste võrasse munema minekut. Nii saab hinnata (seirata) ka külmavaksikute sügisest arvukust, pidades silmas uut võimalikku kahjustust järgmise aasta kevadel.

Metsaseaduse järgi on metsaomanikud kohustatud hea seisma oma metsa tervisliku seisundi eest, seda jälgima ja teavitama tekkinud kahjustustest (puistus söödud kuni veerand lehtedest) metsateatisega.

Keskkonnaportaal