„LOOMAARST TASKUS“ | Kas aretajast on abi, kui pärilikud haigused murravad tervise?

Tõuaretuse eesmärgiks on kindlad tunnused – olgu selleks karva värvus, iseloomujooned või kehasuurus. Soovitud omadusi määravate geenide edasikandmisel võivad kaasa tulla ka hoopis teised, soovimatud geenid. Näiteks sellised, mis kannavad mõnd haigust või häirivat käitumisjoont.

Sugulaste omavahelise ristumise puhul hakkavad sellised ohtlikud kombinatsioonid kuhjuma.

Pärilikest haigustest hakati rääkima juba sada aastat tagasi ja eelmise sajandi 60. aastatel hakati näiteks koerte-kasside pärilikke silmahaigusi laiemalt uurima.

Tänaseks on uuringute ampluaa laienenud ja uurimise all on liigesed, süda, siseorganid jne. Kasvatajate vastutustundlik ennetustöö käsikäes loomaarstidega on juba vilja kandnud ja mõnede haiguste osatähtsust märgatavalt vähendanud. Aga mitte kadunud.

Seetõttu kostab vahel hääli, et kõik need uuringud on mõttetud ja ajavad tõuloomade hinnad asjatult kõrgeks. Lihtsam/odavam/parem??? oleks võtta endale paberiteta tõukoera nägu koer.

See ei vasta tõele. Võttes kutsika või kassipoja vastutustundliku aretaja käest saame me siiski minimeerida riski, et võime saada haige loomalapse.

Juba see, et kasvataja tunnistab, et tema tõule on omased teatud probleemid, annab parema positsiooni haiguste ennetamisel.

Vastutustundliku kasvataja tunneb ära selle järgi, et ta on reeglina tegutsenud koeramaailmas juba pikemat aega.

Kui tal ongi esimene pesakond, siis on tal seljatagune oma koera kasvataja (nö vanaema) näol. Korralik kasvataja tunneb oma tõugu ja oskab anda kutsikasoovijale ammendavat ja ausat informatsiooni nii selle tõu, kui oma koerte kohta. Ta on Kennelliidu liige ja teinud oma koerale kõik vajalikud terviseuuringud ning ei varja nende tulemusi.

Kui kõigest sellest hoolimata ilmneb tema müüdud kutsikal terviseprobleem, ei poe kasvataja peitu. Ta aitab kutsikaomanikul leida murele lahendus kuni koera tagasiostmiseni välja, kui leping niiviisi sätestab.