AUH! Sven Sesteri uus kutsu ajab nunnumeetri üles!

Riigikogu liige Sven Sester on koos abikaasaga alati arvanud, et kui on võimalus, siis võiks peres mõni loom olla. „Selliselt oleme meie mõlemad lastena üles kasvanud ja samamoodi soovisime ka oma lastes loomade hoolitsemisega seotud tähelepanu kasvatada. See kõik tuleb lemmikute hellusest kümnekordselt tagasi,“ ütleb ta.

Aastaid tagasi välisreisil olles panid Sven ja tema abikaasa tähele, kuidas paljud koeraomanikud jalutasid mitme sama tõugu koeraga ja neile hakkas see mõte meeldima. „Näha oli, et koertel on omavahel tore ning mängu ja lusti jätkus tundideks.“

Sesterite peres elas tollal pisike yorkshire’ terjer Fiona, kelle kõrvale erinevatel põhjustel teist lemmikut ei võetud. Uut koera plaanides sai aga kohe kindlaks plaaniks tuua ühest pesakonnast kaks kutsikat korraga. Sveni sõnul soovitas koertearetaja Linda Jürgens aga esmalt ühe kutsika üles kasvatada ja alles siis vaadata, kas on soov ka järgmine võtta.

„Kui mitme looma üheaegse pidamise kogemus puudub, siis võib koera omanik kutsika üles kasvatada mitte inimese koeraks, vaid hoopis koera koeraks,“ ütleb Sester. Nõnda viidi otsus ellu sammhaaval ja esimese kutsika saabudes panid Sesterid end kohe järgmise pesakonna järjekorda.

Sven Sester ütleb, et värske perelemmik nimele reageerida veel ei oska. Passis on tal kirjas Moon of the Mind, kodus kutsutakse teda lihtsalt Mooniks. Lapsed aga jõudsid ta juba Mukiks ristida. Pärit on mõlemad koerad Pärnu Heidelindsi kennelist.

„Kutsikas on meie juures olnud alles mõned päevad ja iga päevaga läheb julgemaks ning tundub, et kohaneb päris kiiresti,“ sõnab Sven Sester. Oma osa koerakese kiirel kohanemisel mängib kindlasi teise koera olemasolu. „See, kuidas nad koos müravad ja ringi jooksevad, on väga tore vaatepilt ja toob rõõmu igasse päeva,“ ütleb ta.

Miks just pomeranianid? Sven Sesteri sõnul oli esialgu valikus päris mitu erinevat koeratõugu, kelle kohta eeltööd tehti. Et perepeal oli lapsena 14 aastat newfoundlandi koer, meeldisid talle eelkõige suuremat kasvu inimese parimad sõbrad. Et aga riigikogu liikme abikaasa ja noorem poeg on allergikud, tuli valida ülitundlikele sobiv tõug. Lõpuks jõutigi pomeranianideni.

Sesteri sõnul näevad nad välja nagu armsad karvapallid ning on iga lapse unistuste koerad. „Tuleb arvestada, et väga väikeste lastega peresse nad ei sobi oma väikse kasvu ja hapruse tõttu.“

Samal ajal on väikse koera kehas suure koera hing, nii et viiekilomeetrisel jalutuskäigul ei näita pomeranian väsimuse märkigi. Pomeranianid on väga elavad ja perele truud, samuti on just sõbralikkus see iseloomuomadus, mis saadab seda koeratõugu läbi kogu tema elu.

Sven Sester ütleb, et pere esimene koer oli Kuki, ametliku nimega Cookies and Candys. See koerake tuli nende juurde eelmise aasta augusti alguses ja saab aprilli lõpus aastaseks. Sesteri sõnul esineb pomeraniadel tihti karvaprobleeme, mistõttu on tähtis, et koerake oleks terve ja pärit healt kasvatajalt. „Selle tõttu ei hakanud me esimese kuulutuse peale koera ära ostma, vaid olime valmis ka ootama, millal kasvatajal on meile kutsikat pakkuda.“

Kui palju karvapalle võiks veel koju võtta? Sven Sester ütleb, et pere noorima lapse arvates võiks kodus olla kasvõi sada koera, aga hetkel piisab kahest koerast ja akvaariumikaladest.