Õnnekoolitaja Kaidi Karilaid räägib, miks on oluline, et me teeksime päevast päeva teadlikke valikuid, ega lükkaks otsustamist edasi, kuni probleemid kuhjuvad.
Kui meil on vaja mingisugune väga tähtis otsus langetada, siis miks me enamjaolt sellega venitame? Mida me armastame selles, et me venitame neid otsuseid? Kui me selles midagi ei armastaks, siis me teeks selle otsuse või valiku kohe. Kui paljud inimesed armastavad seda, et kui ma selle valiku edasi lükkan, siis ma ei pea kohe nii suuri muutusi vastu võtma?
Kui paljud inimesed arvavad, et kui me seda edasi lükkame, siis mingil hetkel tuleb parem aeg ja ei peagi seda valikut tegema? Kui paljud inimesed põhjendavad edasilükkamist sellega, et nad ei viitsi kõikide muutustele järgnevate asjadega tegeleda? Või kardavad, et nad teevad oma valikuga
kellelegi liiga?
Kui paljud arvavad, et kui ma selle valiku nüüd teen, siis ma ei tea, mis juhtub,
seda ei saa kontrollida, on oht ? Kui palju inimesi lükkab oma valikuid ja otsuseid edasi sellepärast, et nad on vanaviisi harjunud ja ei usalda seda, mis tuleb pärast nende valikut? Kui paljud usuvad, et kusagil on olemas mingi lihtsam või teistlaadi valik kui see, mis neil on praegu?
Neid küsimusi on veel palju. Mis on nende erinevate põhjuste tagapõhi?
Me ei usalda iseennast ega Universumit, me kontrollime teiste inimeste tundeid, elame kellegi teise elu ja oleme teinud teiste elud ja välise tähtsamaks kui enda oma. Seepärast see ongi nii. Kui me hakkaks end päriselt usaldama, siis me näeks, et tehes rohkem valikuid, me kogu aeg areneksime, oleksime liikumises ja looks oma elu edasi, mitte ei oleks paigal.
Kui me lõpetaks teiste inimeste kontrollimise, mis siis juhtuks?
Sageli arvame, et valiku tegemine iseendast lähtuvalt on meile halb. Tegelikult on see väljamõeldis. Kas need inimesed, kes ei võta vastu sinu südamest tulnud otsuseid ega aktsepteeri neid, peaksid üldse sinu elus olema? Miks sa
peaks kartma, et nad pahandavad sinu peale? Kui sa teed südamest lähtuva valiku, mis on sinu elus oluline, aga keegi mõistab selle hukka või solvub selle peale, siis miks sa peaksid selle reageeringu tegema olulisemaks, kui oma südamest tehtud valiku?
Kas sa pigem üritad kontrollida, et ta seda tunnet ei tunneks, kui et jääd kindlaks oma südame valikule? Me oleme õppinud ennast ja teisi kontrollima ja arvame, et siis saame elult rohkem. Tegelikult töötab Universum teisiti. Kui sa ei hakka enda südamest lähtuvalt otsustama, surub Universum sind käpuli. Siis mõtled, et kas mul oli nüüd seda vaja?
Aga kui see teine inimene, kelle heaolu võib sinu valikust kannatada, on sinu pereliige?
Alati tuleb valida eelkõige iseennast. Inimesed arvavad tihti, et iseennast valides töötavad nad kellegi vastu. Mis siis, kui see on väljamõeldis. Kui sa valid iseennast, oled alati haavatav, ilma kaitsete ja maskideta puhas sina, täiesti nähtaval. Iseennast sa ei vali näiteks siis, kui mõtled, et nüüd ma näitan sulle. Sa valid iseennast ja ütled: „Mulle on see valik kallis ja armas, see on nii oluline minu jaoks ja ma tean, et sulle on oluline see, et see on minu jaoks
oluline. Ma tean, et sulle läheb korda see, et mul oleks südames kõik hästi. Kui ma saan kuidagigi olla sulle toeks, mina sinust ei lahku. Ma ei tee seda sinu vastu, vaid ma teen seda enda pärast ja ma olen ülimalt õnnelik, kui sa oled lubamises sellega, mida ma valin. Mina ei kavatse sind kuskile jätta või ära minna.“
On olemas selline ütlus nagu „parem õudne lõpp kui lõputu õudus“.
Sa räägid mingist olukorrast suhetes, kus sa tunned, et sa ei liigu mitte kuhugi? Siin on mitu nüanssi. Kõigepealt, hakka iseennast valima. Mida see tähendab? Hakka järjepidevalt tegema neid valikuid, mis sind rõõmsaks teevad. Suhted ajab untsu see, kui me paneme ennast liialt sõltuma kaaslase valikutest, ootustest, projektsioonidest.
Näiteks kui mu elukaaslasele ei sobi, et ma käin nädalas korra koos tüdrukutega tantsimas ja ma seetõttu jätan selle ära, siis ma olen sõltuv oma elukaaslase heaolust, et tal oleks hea olla, selle asemel et arvestada enda soovidega. Hakka ennast valima! Kui see teda närvi ajab, siis mul on kahju.
Kas sa tahaksid olla sellises suhtes, kus sa end pidevalt piirad, et meeldida oma partnerile? Sul on ka siin valik. Sina tead, mis on sulle oluline. Naised on tihtipeale valiku ees: kas karjäär või lapsed. Kas seal on nii-öelda õiget või
valet otsust? Lapsed on ikkagi need, kelle sa valid ja seisad toeks nende selja taga ning nende eest, kuni nad on täisealised, ja ka pärast seda oled nende jaoks olemas, kui nad abi küsivad.
Karjääri võid sa teha nii enne lapsi, laste kasvatamise ajal kui ka hiljem, igal ajal. Mõlemaid saab korraga. See on meie oma suhtumine, kui me ütleme, et üks välistab teist, et ma ei saa lapsi teha, sest mul on karjäär või ei saa karjääri teha, sest mul on lapsed. Mina hakkasin karjääri tegema just siis, kui lapsed olid sündinud. Sina ise tead, mis sinu jaoks toimib. Sa tead alati, mis on see, mis sind elevile ajab.
Kas see oli sul tol hetkel teadlik valik või elu sättis nii?
Ma tüdinesin ära kodus istumisest ja mul oli vaja loomingulist väljendusvormi. Hakkasin tegema sellist äri, kus ma sain laste kõrvalt toimetada.
Kas oli hirm ka?
Üldsegi mitte, ma olin õnnelik. Ma olin palju õnnelikum ema kui siis, mil istusin ainult kodus ja pühendasin oma aja ainult lastele. Mul oli oma loomingulisusele väljaspool kodu ja lapsi veel üks väljund, kuhu ma sain oma energiat panna ja midagi luua.
Ehk kui sa oled elu ristteel, kus on vaja langetada tähtis otsus, tuleks ennekõike peatuda ja mõelda, mida sa selle juures armastad?
Kui sa oled lahkteel, siis tee oma valik ära. Kuidas seda valikut teha? See on lihtne, esitad endale kaks küsimust.
1. Kui ma selle valiku teen, siis milline on minu elu aasta, viie või viiekümne aasta pärast?
Sa tunnetad pärast küsimuse küsimist mingisugust taju, kas tekib kerguse või raskuse taju. Kerguse taju on märk sellest, et see otsus loob sinu ellu samasugust kergust. Kui sa tunned raskust, siis tõenäoliselt on sulle mingi teine tee kergem.
2. Kui ma seda valikut ei tee või seda teed ei vali, siis milline on minu elu aasta, viie või viiekümne aasta pärast?
Jällegi taju tekkivat tunnet. See tunne on see, mis jääbki ja on igavikuline, see teadlikkus. Kergus annab märku sellest, mida see valik tulevikus sinu jaoks looma hakkab. Vali, sa tead isegi ilma küsimata. Me teeme otsustamise tihtipeale liiga konstruktiivseks. Isegi kui sa mingil hetkel tunned, et see tee ei ole siiski sinu jaoks, saad sa alati uue valiku teha.
Me arvame inimestena, et meil ei ole valikuid, et on ainult üks valik või ainult üks tähtis valik, aga see pole nii. Üks naisterahvas tuli seansile suhteprobleemiga, millega ta oli pikalt tegelenud, aga olukord ei näinud kuidagi lahenevat. Ta soovis suhet toimima saada, aga ei teadnud, mida teha. Kui temalt lõpuks küsiti, et kas ta üldse pidi kunagi sellesse suhtesse astuma või ta oleks heameelega olnud tegelikult vaba ja vallaline, ütles ta, et oleks olnud vaba ja vallaline. Miks ta siis abiellus? Pulmakutsed olid laiali saadetud...
Sa ei pea kannatama kakskümmend aastat, et oma elu korda saada. Tee teine, uus valik, mis ei tekita enam seda survet, et me peame käima kunagi valitud rada. Ei maksa arvata, et kunagi tehtud üksainus valik organiseerib kogu su elu. Sinu elu koosneb pidevast valikute jadast. Meil on igal hetkel mustmiljon võimalust kandikul, mille hulgast valida.
Mis meile kergust loob, mis loob meile sellise tuleviku, nagu me ise tahame?
Oleme õppinud elama valikuteta, piiratud maailmas, kus rapsime ja rabeleme, arvates, et kui me selle piiratud maailma korda teeme, saame vabaks. Üldse mitte. Kui sa lükkad oma otsuseid edasi, siis need koonduvad ja kuhjuvad kuskile tammi taha, kuni tunduvad nii suure ja tähtsana, et enam pole otsustamisest pääsu.
Meil on vaja hakata tegema rohkem valikuid. Mida kiiremini valikuid teed ja vähendad mõtlemist seal vahel, hakkad usaldama oma sisetunnet ja taju. Seejärel hakkavad imelised asjad juhtuma. Luba endale valida, vali, tee, käi oma teed, ole sina ise. Kõik, mis on sulle kerge, on sinuga sünkroonis ja sa ise teed neid valikuid. See pidev valikute tegemine ongi tõeline vabadus.
Samal teemal
Kommentaarid