President Kaljulaid: lugege oma Tammsaared kapsaks, noored, aga lugege! (56)

Kaljulaid nentis, et Tammsaare oli oma ajastu kirjarahva seas justkui erak, kuigi ta hoolis ühiskonnas toimuvast. „Ta ei kuulunud rühmitusisse ega parandanud maailma koos teiste rahva seas armastatud kirjanikega.“ Tänagi seisvat Tammsaare teistest natuke eraldi.

„Ta on meile püha. Eestlastele on omane, et kui miski on väga väärtuslik, kallis ja püha, reliikvia, siis me paneme selle ära kappi, klaasi taha. Võtame välja ainult suurtel pühadel, kaitseme kõige igapäevase eest ja pärast paneme jälle puhkama. Kuni järgmise korrani. Tegelikult oleks hoopis tore, kui Tammsaare oleks selline armas ja igapäevane, kõigile lähedal ja meie tegemistele natuke tuge pakkuv,“ rääkis president.

„Kui me vanaema klaasustega raamatukapi lahti teeme, seda vanade raamatute lõhna sisse hingame, sealt ühe Tammsaare võtame ja ta ikka veel täiesti uuena näivast ümbrispaberist päästame, siis alles pääseme sisu juurde. Ja tegelikult selgub, et Tammsaare pole mingi kaugeks jäänud ajastu kirjanik, keda tema kaasaegsedki inimesena väga hästi ei tundnud. Tammsaare on mitte ainult väga hea kirjanik, vaid ka lihtsasti loetav kirjanik,“ ütles riigipea. 

„Klassik – see kõlab ju tänapäeva noorele inimesele nagu lihtsalt igav. Aga Tammsaare pole sugugi igav,“ väitis Kaljulaid ja täpsustas, et asi pole vaid kaasakiskuvuses. „Tammsaare kirjutab elu väga paljudest tahkudest. Me teame, kuidas tema nägi kooli, kirikut, armastust, abielu, surma, vabadust. Kusjuures, me saame seda teada kuidagi pretensioonitult, muuseas, läbi raamatute ja lugude.“

Et sellest kõigest osa saada, tuleb presidendi sõnul lasta lahti mõttest, et Tammsaare elab klaasustega raamatukapis, vanade raamatute lõhnas, puutumatus ümbrispaberis ja sõrmejälgedeta. „Umbes nii, nagu meid lastena manitseti: raamatut tuleb hoida – ei mingeid hiirekõrvu, ammu siis paremate palade allajoonimist!“

Kaljulaid õhutas: „Lugege Tammsaaret, noored, aga lugege! Seal on uskumatult hästi kõnetavat materjali igale põlvkonnale, keda vaevavad elu igavesed mured – noorena ilusamad, vanemana üha rohkem vaevadega põimitult. Loodetavasti pole ma selle soovitusega mitukümmend aastat hiljaks jäänud. Aga kui olen, siis tuleb loota, et Tammsaarest tehtaks rohkem värskeid filme kui vaid „Tõe ja õiguse“ esimene osa. Ainest on lõputult. Igasse ajastusse sobivat ainest.“

Suvel „Tõe ja õiguse“ võtteplatsi külastades oli.president tabanud end mõtlemast, et Tammsaare oli realist, mitte idealist. „Elu Vargamäel oli ränkraske, väheste valikukohtadega. Tammsaare ei ilusta aega, millest ta kirjutab – see pole mingi alleaa.“

Ka Tammsaare kangelased ei riku Kaljulaidi sõnul enda ideede nimel maailma ära, vaid elavad enamasti rahulikult saatusest määratud elu ja lasevad tavaliselt teistelgi elada. „Ja kui mõni kipub olema ideoloogiliselt väga pealetükkiv, siis karistab Tammsaare teda kindlasti.“

Kaljulaid mainis, et kuigi okupatsiooni ajal polnud Tammsaare teosed põlatud, olid need siiski valve all, kuid paradoksaalsel moel: „Tammsaare teoseid oli lubatud vabalt lugeda, aga nendest ei tohtinud vabalt kirjutada. Tema teoste lugemine oli osa rahvusliku ellujäämise vaiksest ja järeleandmatust võitlusest.“