JÄTTIS RÄNGAD JÄLJED! Claire’s Birthday solist Vaiko Eplik meenutab Eurovisionil esinemist: mulle tuldi kallale, kuna olin nii-öelda Eestit häbistanud (16)

Claire’s Birthday tähistab tänavu enda 25. sünnipäeva, kuid pärast pikka tegutsemispausi otsustas bänd anda veel viimased kontserdid.

„Milline rõõm on see, et meil on võimalik seda teha, sest me oleme kõik elus,“ jagas ansambli solist Vaiko Eplik pühapäevases „Hommik Anuga“ saates. „See on ikkagi saavutus,“ lisas ta.

1998. aastal loodud Claire’s Birthdayd nähti kui potentsiaalset bändi, mis võiks jõuda laia maailma, kuid see maksis bändile kätte. „See tõstis kõigi ootused nii kõrgele. Kui need ei täitunud, siis seda raskem oli kuskil õlletelkides mängida, kui kõrvallauas on kellegi sünnipäev,“ rääkis Eplik.

Suurte Oasise fännidena soovisid nad olla Eesti roki pahad poisid. „Me kangesti pingutasime, et need pahad poisid olla, aga see oli väga väsitav,“ tõdes Eplik.

„Ega meil see väga hästi välja ka ei tulnud,“ nentis Jaan Pehk. „Kaks paha poissi meil ansamblis oli, aga kui seal kõrval on pikkade lokkidega väike Siim (Mäesalu – toim), kes kogu aeg naeratab, siis see nullib ära.“

Epliku sõnul olid nad justkui noored kuked. „Kraaklesime, ülbitsesime ja laiasime.“

20. aasta eest esindas ansambel Eestit Riias toimunud Eurovisioni võistlusel, kuid hoopiski Ruffuse nime all, tuues koju 21. koht.

„Vahe ei olnudki midagi peale selle, et kuidagi väga lollisti läks, sest me andsime kaks lugu Eurovisioni eelvooru ja läksime laiali. Pärast seda, kui bänd oli laiali läinud, siis selgus, et me pääsesime edasi. Ja siis me tegime uue bändi nimega, aga vanas koosseisus selle asja ära,“ rääkis Eplik.

Eurovõistlusele järgnenud aeg oli aga Eplikule kui bändi solistile väga keeruline. Mitmeid kordi mindi talle ka kallale. „Lihtsalt sellepärast, et mul oli tuntud nägu ja ma olin nii-öelda häbistanud Eestit, tulles Eurovisionil tagantpoolt neljandaks. Kui ma mingite teatud joobeastmes inimestega kohtusin, siis nad sööstsid mulle kallale,“ rääkis ta ning tunnistas, et see jättis temasse rängad psühholoogilised jäljed. „Ma ei olnud sellise asjaga harjunud või arvestanud. Sellest toibumine kestis aastaid.“

Läbi enda valusa kogemuse jõudis ta aga tõdemuseni, et võõrad inimesed võivad olla ohtlikud. „Ma elasin selle teadmisega, et iga inimene, keda ma ei tunne, on mulle potentsiaalne oht. Ajapikku kõik läheb üle, nii hea kui halb.“