Volli Käro: „Panso ütles, et olen lavakooli jaoks liiga vana. See oli šokk. Hiljem olen mõelnud: hea, et nii läks. Jäin selliseks, nagu ma olen.“

Volli Käro on sama vana kui hiljuti 80 aasta juubelit tähistanud Rakvere teater, mis on olnud talle täpselt pool sajandit teiseks koduks. Volli puhul seisneb paradoks selles, et ta on sündinud Venemaal pere üheksanda (!) lapse ehk pesamunana, logistanud viiesena koos vanematega loomavagunis stalinistlikku Eestisse, kaotanud kümneselt isa, käinud seitsmes erinevas põhikoolis, kuid temas on rohkem haritust, sisemist väärikust ja aristokraatlikkust kui enamikul tema kaasaegsetest siniverelistest. Samas on Vollis kapaga headust ja südamlikkust ning kui keegi oskab laval frakki või smokingit kanda, on see ennekõike Volli Käro.

Teatri palgalt oled ära juba kümme aastat, kuigi rollilepinguga oled teinud kaasa mitmes hilisemas tükis. Millal sa viimati laval olid?

Mäletan täpselt. See oli eelmisel aastal, 25. veebruaril, kui tähistasime Arvi Mägi juubelit ja mängisime lavastust „Gravitatsioon“.