Pärast vanemahüvitise lõppu tuli tööle minna, sellega seoses tuli leida ka lapsehoidja. Igale üksikvanemale kulub igasugune abi ära. Lisaks sugulastele ja tuttavatele, oleks vaja ka siiski kedagi sellist, kellele saad igal ajal helistada ning ta on sinu jaoks olemas.

Uuesti on tulnud päevakorda teema, et laps võiks elada isa juures. See teema on käinud läbi mitme mitteavaliku Facebooki grupi, kuhu kuulun, ja samuti ka minu blogis. Üks inimene kirjutas mulle lausa isiklikult oma arvamuse. Ta on arvatavasti siiani veendunud, et minuga ei ole kõik korras.

Novembrikuu teisel pühapäeval on isadepäev. Kui rääkida üksikvanematest ja põhiliselt üksikemadest, siis harva küsitakse, et mis mehest sai. Loobitakse üksi lapsi kasvatavaid naisi poriga, selle asemel, et nende tublidust tunnustada. Kõik emad on tublid, suurem osa lapse kasvatusest lasub ju nende õlgadel.

Minult on väga tihti küsitud, et kuidas kahe lapsega hakkama saada? See teema on ka mõnes Facebooki grupis üleval olnud, aga vastused panevad kergelt pettuma. Ikka öeldakse: "Aga mina ju sain hakkama! Küll saad sina ka."

Alguses elasin koos emaga, kuid siis mõtlesin, et mis eeskuju ma niimoodi oma lastele annan. Hakkasin otsima võimalusi oma elamispinna leidmiseks. Pöördusin isegi kahe MTÜ poole, millest üks toetab puudust kannatavaid peresid ja teine üksikvanemaid. Minu soov oli lihtne – saada endale oma kodu.

Mõte ei tööta kohe üldse. Tahan kirja panna vähe tõsisemat postitust hirmudest, mis kaasnevad üksikvanemaks jäädes, üksikvanem olles või siis, kui leitakse uus kaaslane.

Hakkasin ühe kommentaari peale sügavalt naerma. Lause siis selline: "Mind imestab, et ta on endale kindlaks jäänud."

Sõitsin bussiga kutsehariduskeskusesse praktikalepinguid ära viima. Juhtusin kokku ühe tuttavaga ja küsisin, et kas ta enam noore vanema koolis ei käi. Teda kuulates jäi mul suu ammuli lihtsalt, ma ei oskagi öelda, kas ta liialdas.

Olen viimased päevad mingi viiruse küüsis. Juba eelmisel reedel tundsin, kuidas miskit on nagu külge hakanud. Uimane ja nina oli kinni. Praeguseks on nohu, aeg-ajalt köhin kopse välja endal. Õnneks ei ole asi väga hull, vähemalt päeval ei saagi aru, et miskit viga oleks. Saan rahus tööd teha ja ka muidu toimetusi väljaspool kodu. Viisakusest kaaskodanike vastu käin siiski väga sageli käsi pesemas, et ei levitaks miskit.

Mul ei ole ühtegi erilist annet.Ma olen lihtsalt uudishimulik.