Kas mäletate, kui olite ise laps? Missugused te olite? Missugune oli teie mõtlemis- ja käitumismall? Kas olite alati kõigeks valmis ja olite energiastpakatavad julged ning hakkamist täis lapsed?

Ma ei arva, et kõik tänapäeva lapsed peaksid malli võtma vanaaja lastest, kuid tänapäeva lapsed on ärahellitatud. Ma usun, et lapsega ei juhtu mitte midagi halba, kui ta arvutist eemale kiskuda ja igapäevastesse tegevustesse kaasata.

Nii vastas mu seitsme-aastane poeg küsimusele: mida sa mitte kunagi teha ei taha? Aga selleks, et taevast mitte alla kukkuda, peab kõigepealt taevasse saama, vastasin. Jah, muidugi.

Lugesin äsja läbi Katrin Lusti teema kas kommentaarid peaks netist kaotama. Sellest noorest neiust, kes ei suutnud taluda enda pihta suunatud tuld, võttes endalt elu. Kui habras on ikka inimhing ja vaim. Väga kurb. Ei ole minu öelda, kas too tüdruk käitus õigesti või valesti, jätan lihtsalt kadunukese rahule.

Olen töötanud nii eesti kui vene koolis. Viimases olen praegugi. Puhtalt oma kogemustest võin nentida, et vene koolis on vägivaldset käitumist, kiusamist ja narrimist vähem. Peaaegu polegi. Eks väikseid arusaamatusi ja konflikte ikka tekib, aga need kõik on kergesti lahendatavad ega vaja suuremat sekkumist. Ei taha siinkohal väita, et asi on puhtalt rahvuses ja ühed on head ja teised halvad, kuid mõningast rahvuslikku eripära on siiski märgata.

Olen arvamusel, et inimene on oma mõtete vili. Mõtted on need, millesse erinevatel ajaetappidel uskunud oleme. Mõnede veendumuste ja tõekspidamisteni oleme jõudnud loogiliste mõtiskluste teel, tuginedes olemasolevatele kogemustele. Meie alateadvus on loodud ühtaegu teiste inimeste kaasabil ja meie endi vahetul osavõtul sisenduste või veenmiste teel.

Ei olegi vaja last saata kõikvõimalikesse kallitesse huviringidesse, vaid odavam meetod on täiesti tasuta ise lapse huvisid ja annet märgata ja üheskoos tegutseda.

Eks ole juba lapse sündides tema loomus tasapisi hoomatav. Mõni on temperamentsem, teine rahulikum; mõni on iseseisvam, teine ripub vanemate küljes; mõni on passiivsem, teine agaram ja impulsiivsem jne.

Suured lapsed juba teavad, et õpivad endale, aga nooremad teavad, et õpivad õpetajale või oma vanematele. Seega on ka õpimotivatsioon madal ja kõik kohustused ja õppimine veeretatakse hoopis vanemate õlule. On häid vanemaid, kes lahkelt teevad oma võsukeste kodused ülesanded ära, aga on ka neid, kes jätavad selle raske ülesande laste kanda. Mis on tulemus?

Kurb on näha, kuidas tööle minnes tuleb ikka ja jälle manitseda suitsetavaid alaealisi.