„Kas sa ka tead, et Hollandis õppimine on kulukas?" hoiatasid minu ülikooli ja instituudi üliõpilasvahetuse koordinaator mind vestlusel kui ühest suust. Jah, ma teadsin, et eesseisev poolaasta neelab tublisti raha, sest olin tutvunud oma sihtkoha Utrechti üürihindadega ja avastanud, et ainuüksi üürimaksed ületaks tunduvalt Erasmuse stipendiumi toetussumma.

Öeldakse, et kodus on alati kõige parem. Rõõmustan peatse koju naasmise üle tõepoolest väga, kuid ometi jään ma Hollandis veedetud ajast nii mõndagi taga nutma. Näiteks suurepäraseid rattasõidutingimusi, värsket heeringat ja siinset ilmastikku, mida kohalikud ei jõua tihti ära kiruda.

On vähe neid, keda pikemalt välismaal olles koduigatsus ei tabaks. Ja see avaldub sageli pisiasjades. Näiteks äkkmõttena: „Tahaks eestimaist hapukoorega kartulisalatit! Nüüd ja kohe!" Või pahameelenasööstuna: „Miks poed juba kinni on? Ah, täna on ju pühapäev. Eestis oleks teisiti..."

Tean mitut pealtnäha õnnelikku paari, kes on otsustanud suhtele punkti panna juba enne, kui üks neist välismaale õppima või tööle suundus. Olen ikka imestanud, miks peaks nõnda kergesti alla andma. Kas uus ja sama hea või veel parem kaaslane on siis tõesti kohemaid võtta? Kuidas saab olla niivõrd lihtne hästi toimivast suhtest loobuda?

Vitriinitäied eri ajastu püsse ja püstoleid, igas pikkuses ja laiuses mõõgad, lugematud laevamudelid, raudrüüd ja eri ajastute rõivad, ehted ja vaibad, keraamika ja tarbeesemed, toretsev mööbel ja imekaunid nukumajad ning loomulikult kuulsate ja vähem kuulsate meistrite maalid - ringkäik Rijksmuseumis ehk Hollandi riiklikus kunstimuuseumis on väga vaheldusrikas ja pakub igaühele midagi. Hoiatus: seal võib ära kuluda terve päev!

Sõbranna sai hiljuti Hollandisse reisides lennujaama turvakontrollis vürtsika kommentaari osaliseks. Harjunud sellega, et jakk ja kingad tuleb nagunii ära võtta, kooris ta end eeskujulikult sokkide ja õlapaeltega topi väele, ilma et turvatöötaja pidanuks midagi ütlemagi, mispeale tema ees kontrollist läbi läinud küpsemas eas hollandi proua muheledes teatas: „Sa tegid kenakesti striptiisi!"

Kui sattuda kuningapäeva ajal Hollandis olema, võib jääda mulje, nagu siirduks kogu rahvas ühtäkki jalgpallimängule kodumeeskonda toetama. Nii kaugele, kui silm ulatub, laiub oranž inimmeri: pidulised kannavad oranže särke, salle, kaabusid, parukaid, kroone, prille ja totraid trakse. Põski ehivad sageli Hollandi lipukesed.

Isegi lõputööde kaitsmisel ei ole ma näinud, et tudengid nii suure õhinaga oma uurimistulemusi esitleks, ja veelgi enam, nii suure tähelepanu ja huviga üksteise ettekandeid kuulaks. Kirg nende pilgus reedab, et nad ei seisa teiste ees pelgalt selleks, et hinnet - või pikemas perspektiivis paberit - kätte saada. Kokku on tulnud inimesed, kes tahavad õppida ja areneda, esitavad ohtralt küsimusi, avaldavad julgelt arvamust. Kõlab innustavalt?

„Miks ma üldse bussiga koolis käisin, kui rattaga saan ma poole tunni asemel kohale kümne minutiga?" küsisin endalt, õhinas kui väike laps, kui ma mõne nädala eest esimest korda ülikooli juures rattasadulast maha ronisin. Olin kogenematu jalgratturina Utrechti tihedat rattaliiklust peljanud, kuid ise selle keerises olla pole üldse nii hirmus, nagu kõrvalt paistis.

Ühekordsed aluspüksid, pissikotid, potilkäimisteemalised lasteraamatud, kakajupi pildiga kalender (mis kuulutab: „Iga päev seesama s**t") ning WC-golfi ja WC-tennise komplekt, et vetsus istujat igavus kimbutama ei hakkaks – mida kõike võib ühe kaubanduskeskuse tualeti juures asuvast poest osta!

Hollandi südames asuva Utrechti maalilisest kanaliterohkest vanalinnast ei saa üle ega ümber. Ilusad kanaliäärsed tänavad pole Hollandis küll iseenesest midagi väga erilist, kuid ainulaadset elamust pakub Utrechti peakanalit Oudegrachti ääristav kahetasandiline tänav, mis võimaldab laskuda keldrikorruse kõrgusele endistele kaubakaidele. Nii saab vaid meetrike-paar veepinnast eemal välikohvikus istuda ja lähedalt mööduvaid paadisõitjaid uudistada.

Internetist reisiarvustusi lugedes võib jääda mulje, et Hollandi teeninduskultuur pole just kiita: restoranitöötajad on ükskõiksed ega pinguta kliendi heaolu nimel piisavalt. Minu senised kogemused kõnelevad teist keelt: toidud-joogid serveeritakse sõbraliku naeratuse saatel, alati soovitakse head isu ja uuritakse hiljem, kuidas roog maitses. Kirsiks tordil on piparmündikomm, mida iga endast lugu pidav söögikoht siin lahkujaile hingeõhu värskenduseks pakub.

Kui ka buss hilineb või sootuks vahele jääb - mida siin ikka juhtub -, siis on vähemasti peatused ja ootepaviljonid laitmatult puhtad. Eestis näevad pingid sageli nii heidutavad välja, et istuma küll ei kutsu. Heal juhul toetan vahel pingiservale rasket kotti. Hollandis aga saab end räpast istumisalust kartmata rahumeeli maha toetada ja bussi tulekuni lugeda.

Holland on tänuväärne paik, kus ei vaadata viltu, kui kellelgi tuleb tuju bussi oodates laul lahti lüüa, keeltekooli õpetaja tunni ajal ümiseb või tudeng jalga kõrvaltoolile toetab ja laual lösutab, et oleks mugavam loengut kuulata (ei, see pole mina). Ent minu kui vaoshoitud eestlase jaoks on naljakas see, kui tänaval vastu jalutavad inimesed rahumeeli ammulisui pika krooksu kuuldavale toovad või teatraalselt ette kummarduvad ja kõhutuult lasevad.

Tänaseks loenguks oli 80 lehekülge kodulugemist, esmaspäevaseks kaheks loenguks on kokku 170 lehekülge,  kolmapäevaseks loenguks imekombel vaid 50 lehekülge (kuid see-eest tuleb lahendada aeganõudev koduülesanne) ning järgmiseks reedeks 70 lehekülge. Selle kõrvalt peaks aga valmistuma ülejärgmise nädala ettekandels, mis nõuab 115-leheküljelise teksti läbitöötamist. See teeb nädala peale ligi 500 lehekülge lugemismaterjali!

Bussipeatuse tabloo näitab, et buss peaks kohe-kohe tulema. Kaks minutit veel, üks minut, null minutit... Ja siis järsku 17 minutit! Kuhu see buss siis jäi? Nii on mul 4. liini bussiga, mis minu kodu juurest ülikooli sõidab, juhtunud juba viis korda kahe nädala jooksul. Kui ma aga käega vehkides oma pealeastumissoovist märku ei anna, võib ühissõiduk peatusest sootuks mööda vurada.

Kohe esimesel siinoleku õhtul sain ma suure üllatuse osaliseks, kui leidsin pealtnäha üsna harilikku Madalmaade stiilis majja astudes eest uhked kirikuvõlvid, oreli ja altari, millele nüüd küll õllereklaame kuvatakse. Nimelt on tegu Belgia õllebaariga Olivier, mis on end sisse seadnud varasemas n-ö peidetud vanakatoliku kirikus.

Tõsi ta on, et 21. sajandil pole internetita elu - seda on vaja nii õppimiseks kui ka töötamiseks, muidugi ka lähedastega suhtlemiseks. Minul on kõik kolm hetkel raskendatud, sest siinsel majutuspakkujal on fraasist „piiramatu ligipääs internetile", mis majutuse kodulehelt paljulubavalt vastu vaatab, ilmselgelt teistsugune arusaam kui minul.

Õhtulehe ajakirjanik ja Tallinna Ülikooli keeleteaduse magistrant Kais Allkivi vahendab veebruarist juunini muljeid vahetusüliõpilase elust Hollandi suurimas ülikoolilinnas Utrechtis.