Sergei Golovkin (pisipildil) ise perekonda ei loonud. Mees kartis, et tal sünnivad pojad ja siis käitub ta ka nendega, nagu oma ohvritega. Taustafoto on illustreeriv.
Foto: Kollaaž (Vida Press, Twitter.com/g8zvM811faMMOs4)GARAAŽIMÕRTSUKAS: sadistliku Sergei Golovkini õõvastavad roimad tarretasid vere isegi uurijate veenides
„Kas te olete Fisherist kuulnud? See olen mina!“ kuulutas Sergei Golovkin uhkelt oma viimastele ohvritele – enne, kui ta nad piinakambriks muudetud garaažis kujuteldamatu jälkusega tappis. Fisheriks või Boaks nimetatud Nõukogude Liidu sarimõrtsukas, keda võib nimetada ka kannibaliks ja nekrofiiliks, jahtis vaid teismelisi poisse. Tema kohtumaterjalid jäid esialgu avalikkusele varjatuks, sest nende sisu tekitas külmavärinaid isegi Vene operatiivtöötajates.
Moskva kesklinna lähedal elanud Golovkinid moodustasid pealtnäha täiesti tavalise vene perekonna. Tagasihoidlik ja kodune ema tegeles käsitööga ning talle meeldis lugeda. Isa seevastu oli lõbus ja sotsiaalselt aktiivne mees, kellel oli kaaslaste seas koomiku maine. Tihti alkoholi tarvitanud perepea osutus siiski koduseinte vahel ülbeks jõhkardiks, kes peksis ja väidetavalt ka pilastas oma haiglast poega Sergeid. Mõnikümmend aastat hiljem teadis perepoja nime juba suurem osa Nõukogude Liidust – Sergei Golovkini ehk omamoodi legendiks kujunenud Fisheriga hirmutati laagrites ja koolides pahandusi teinud lapsi.
Edasi lugemiseks:
Telli Õhtuleht Kirjastuse digipakett ja saad
Osta üks artikkel
Samal teemal
Kommentaarid (0)