Kommentaar

Ene Pajula | Mammi ei taha tagasi kaheksanda pleenumi aegu (6)

Ene Pajula, ajakirjanik, 27. aprill 2020, 21:20
Selge see, et mammilgi, kellele üldiselt meeldib omaette olla ja kel on eluaeg olnud pigem liiga palju kui liiga vähe suhtlemist, hakkab koduarestist kopp ette tulema. Mis siis veel seltskondlikumatest inimestest rääkida. Kõik ootavad pikisilmi häid uudiseid. Ja just siis leiavad EKRE pealikud enesekehtestamiseks õige aja olevat.

Mammi lihtsalt ei saanud aru, kuhu ta sattunud oli, kui Mart Helme valitsuse 23. aprilli keskpäevasel pressikonverentsil ajakirjanduse kallal õiendama hakkas, ja seda viisil, mis sobiks ehk pätipoiste klassijuhatajale, aga mitte enesest lugupidavale ministrile. Eriti piinlik oli kuulata, kuidas siseminister peaministrist kogu aeg üle rääkis.

Mammist on muidugi lapsik oodata, et isand Helmel ka korralikku lastetuba oleks, kuigi endisest suursaadikust võiks seda eeldada. See, et riigikogu siseministri moraalijutluse leplikult alla neelas, oli juba halb küllalt, aga hetkest, kui ajakirjandus hakkab käituma nii, nagu siseminister ütleb, ei ole me enam demokraatlik riik. Juhtugu see või eriolukorra ajal.

Karu ei järginud

Millegi sellisega on mammi oma varasema elu jooksul kokku puutunud vaid korra ja see juhtus 1980. aastal, kui Rein Ristlaanest sai EKP keskkomitee ideoloogiasekretär ja ta pidas raadiomaja saalis ajakirjanikele oma troonikõne: „Kelleks te ennast õige peate! Te teete just nii, nagu mina ütlen!“

Mart Helme suutis teda päris täpselt jäljendada. Kusjuures näiteks Vaino Väljas, kes oli selles ametis kümme aastat Ristlaane eelkäija, ei lubanud endale ajakirjanikega suheldes kunagi sellist hoiakut ega tooni, mida tollased paksud talle muidugi ei andestanud. Temagi lasti ametist lahti ja saadeti jalust ära.

Kaimar Karu tagandamisest on juba palju juttu olnud, aga mammi ei pääse sellest ikkagi mööda. Õnnetuseks juhtus ta just samal ajal lugema Ene Hioni raamatut „Julm kümnend“ (leidis ka aja!) ja paralleel EK(b)P kurikuulsa kaheksanda pleenumiga kargas kõhedust tekitavalt näkku. Raamatus on vaatluse alla võetud Eesti ajaloo võib-olla jubedaim kümnend – 1940-1950 – ja tõepoolest, midagi sellist ei peaks me enam kunagi läbi ja üle elama.

Niisiis, EK(b)P eesotsas oli tol ajal Nikolai Karotamm, kellest nooremad inimesed pole võib-olla kuulnudki ja ega vanemadki temast palju tea. Temast nõukogude ajal ei räägitud, ja kui kuskil mokaotsast ka mainiti, siis kuidagi ebalevalt. Pole ka ime, sest tema oli, niivõrd-kuivõrd see tollastes oludes võimalik oli, eestimeelne mees. Ta hoidis Eesti juhtkonnas haritud, arukaid inimesi, väidetavalt kaitses kulakuid ja ideoloogiliselt vaenulikke ajakirjanikke, ei pressinud kuigi jõuliselt peale vene keele õppimist ja õpetamist ning püüdis jõuda Moskvaga kokkuleppele kolhooside loomise edasilükkamises või vähemalt pidurdamises.

Muide, on täheldatud, et Lätil ega Leedul ei olnud oma kaheksandat pleenumit – ju Moskva sai sinna algusest peale piisavalt kuuleka tegelase, mitte nagu Karotamme, kes nüüd uhke etenduse saatel koos oma meeskonnaga maha võeti.

Süüdistuskõne ettekandmiseks leiti keegi Venemaa eestlane, endine Kiievi torulukksepp Aleksander Jaanus, kes oli tolleks hetkeks ülendatud EK(b)P Viljandi maakonnakomitee sekretäriks.

„Seltsimehed kommunistid! Kas Eestimaa kompartei keskkomitee (loe: Kaimar Karu) on oma tegevuses juhindunud seltsimees Stalini (loe: Mart Helme) näpunäidetest?“ esitas sm Jaanus pleenumil retoorilise küsimuse ja vastas ise: „Ei, ei ole!“ ja luges seejärel üles terve rea Karotamme väidetavaid eksimusi. Ning jätkas: „Vähe sellest, võin tuua palju fakte selle kohta, kuivõrd järjekindlalt ei reageerinud sm Karotamm teravatele külaelu puudutavatele poliitilistele küsimustele, mida Viljandi maakonnakomitee esitas büroole ja sm Karotammele isiklikult.“

Otse loomulikult ei tundnud keegi huvi selle vastu, kas kulakud, keda Karotamm kaitses, üldse olid kulakud või mis põhjusel ta neid kaitses, süüdistuseks piisas sellest, et ta ei järginud näpunäiteid. Sest Karotamm seadis esikohale Eesti, mitte Moskva huvid.

Sama on Kaimar Karuga. Ei lugenud see, et peaminister oli temaga rahul, ei lugenud see, et ta järgis koalitsioonilepet, ei lugenud see, et ta oli omas valdkonnas kaugelt asjatundlikum kui ministrid tavaliselt. Luges vaid see, et ta seadis esikohale Eesti, mitte EKRE huvid.

Mammil tekib küsimus, et mis põrgu päralt siis üldse koalitsioonilepinguid sõlmitakse, kui ministrit nende täitmise pärast karistatakse.

Sõnnikut viskama

Kui nüüd sisuliselt vaadata, siis üks etteheiteid Karule oli see, et ta pole küllalt tegelnud e-valimistega. Mammile jääb arusaamatuks EKRE vastumeelsus e-valimistele, sest nii palju kui mammi mäletab, sai EKRE sealt päris palju hääli. Võib-olla rajaneb Helmete lootus sellel, et valimiskomisjone oleks lihtsam mõjutada kui e-hääletamist. Lihtsalt määrad sinna lojaalsed isikud ja küll nemad juba hoolitsevad sobiva valimistulemuse eest. Inimesi, kes teavad, kuidas seda vene ajal tehti, on elus küll ja veel. Ja kui oskustest peaks puudu tulema, siis seda kunsti pole vaja kuigi kaugele õppima minna.

Ja teine asi, et Karu polnud nõus kooskõlastama välistööjõu vähendamise seadust. Jah, tore oleks, kui ekrelased võtaksid ritta ja asuksid ise tegema töid, mida eestlased enam nii väga teha ei taha, nagu näiteks lehmi lüpsma või solgitorudega õiendama.

Mammil on selle kohta kaks head näidet. Nimelt palkas tema Kalamajas asuva lapsepõlvekodu korteriühistu 1990ndate keskel maja remontima ühe poolakate brigaadi. Nad tegid korda katuse ja fassaadi ning panid uued aknad. See juhtus ajal, mil olime verivaesed, aga katus lasi läbi, fassaad varises, midagi lihtsalt tuli ette võtta. Eesti oma remondimehi polnudki õieti saada, nemad olid kõik vist juba Soome pagenud, aga poolakatele jõuti isegi maksta. Ja nad tegid korralikku tööd – veerand sajandit on möödas, aga ikka veel pole põhjust kvaliteedi kallal iriseda. 

Eks muidugi saaks kõik need n-ö madalamad töökohad täita kohaliku tööjõuga, nagu seda on tehtud totalitaarsetes riikides: pärast oktoobrirevolutsiooni Venemaal ja kultuurirevolutsiooni käigus Hiinas, kus kõik tippjuhid ja -teadlased, kirjanikud, heliloojad, kunstnikud, meelelahutajad ja muud säärased muidusööjad suunati piltlikult öeldes sõnnikut viskama. Milleks meile teadus, milleks meile kultuur? See on kõigest koormus riigieelarvele. Ja milleks meile põllumajandus? Pangu oma laudad kinni ja saatku lehmad kombinaati, Helmed küll nutma ei hakka!

Selline siis ongi meie tulevik? Ja Jüri Ratas veel lubas, et tema juhitud valitsus on kogu Eesti valitsus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee