Elu

Kärt Tomingas: vaba vabakutseline 

Märt Milter , 12. detsember 2000, 00:00
VALLUTUSTEKS VALMIS: “Kuskil võiks olla inimene, kes näeb just minus seda diivat, kes suudab ellu viia tema nägemuse,” ei varja Kärt Tomingas oma unistusi. Kaader filmist “Lomalla”
“Võtteplatsil palkadest ei räägita. Võin öelda, et filmihonorarid on suured ainult Hollywoodis. Mujal on see töö nagu iga teine,” ütleb laulja ja näitleja Kärt Tomingas, kes mängib peaosa Soome kalliduselt kõigi aegade kolmandas filmis.

Kärt Tomingas, 33, mängib kandvat osa 1. detsembril Soomes esilinastunud filmis “Lomalla” (“Puhkusel”). Kaasa teeb ka Kärdi 10aastane tütar Meri-Kris.

Istume Viru tänava kohvikus. Kärt vabandab intervjuule saabudes, et on viimase nädala haige olnud. Alustame jutuajamist tema viimasest tööst, “Lomallast”, mille kahekuulisest võtteperioodist poolteist möödus Mallorcal.

Mallorcal filmimine on ilmselt pigem puhkus kui töö?

Kahe otsaga asi. Juba pärast kolme nädalat muutub see väsitavaks. Samas ei ütleks, et töö oleks konti murdnud. Arvan, et see on iga Eesti näitleja unistus. Ja suuremategi staaride oma. Sest sina oled ju kaamera ees, sind jäädvustatakse järeltulevatele põlvedele. See on edevuse rahuldamine. Loomulikult ka eneseteostus, aga edevusest ei saa artistide puhul üle ega ümber.

Kas raskeid momente oli ka?

Ikka. Näiteks lahusolek oma kolmeaastasest Robertast. Kui laps on nii väike ja pole sinuga koos, siis see on raske. Aga see on paratamatus, olen viimasest kuuest aastast poole kodust ära olnud.

Kas mees aktsepteerib seda?

Ta on ise ka kogu aeg ära.

Teil on erinevad perekonnanimed.

Kui olime “Lomalla” esilinastusel, täpsustasid fotograafid meie nimesid. Meie peres on kõigil erinevad nimed. Ei viitsinud seletama hakata ja ütlesime lihtsalt, et need on kunstnikunimed.

Mida ise filmist arvad?

Ei oska publikuhuvi prognoosida. Stsenaariumi võtsin kiiresti vastu, sest tundus lõbus ja positiivne. Mind häirib stsenaariumide juures alati nüridus. Imetlen inimesi, kes suudavad oodata, kuni pakutakse šedöövrit. Valetan endale, et olen ka selline, aga tegelikult ikka pole.

Oled sa siis laulja või näitleja?

Mul on juba väga ilus vastus mõeldud: ma pole neid kunagi lahutanud. Muidu oleks mingi dimensioon puudu. Mõlemad kannavad teist poolust. Muusika on siiski mu jaoks suurim, mis maailmas olemas. Ükski muu kunstiliik ei suuda nii puudutada. See on suurem kui luule või mingi taies.

Kas üritad laulmis- ja näitlemistöid kordamööda valida?

Kui valida on. Aga meie maanurgakeses pole kunagi seitset stsenaariumi korraga laual. Hiljuti just mõtlesin, kui oli mustem meeleolu, et viimasel aastal on tegelikult päris palju tööd pakutud. Teatrisse pakuti viit rolli. Siis film, ja üks muinasjutukassett, mille sisse lugesin. Kaks suurt teletööd. “Stella Stellarist” oli mitmel põhjusel eriti tähtis ja huvitav teha. Pole kurta! Aga loomulikult võiks olla rohkem, väärilisemat tööd. Kuskil võiks olla inimene, kes näeb just minus seda diivat, kes suudab ellu viia tema nägemuse.

Oled sa Soomes populaarne?

Tunnen end seal hästi. Millega seda mõõta? Eestis olen valinud raskema tee. Külaline on alati lihtsam olla. Ise valisin vabakutselisuse noore nagana, otse teatrikoolist tulles. Otsustasin, et mingid sellid siin ei pane mu nime seinale ega käsuta mind. (Naerab.) Olen tänulik, et sellise otsuse tegin, sest see on andnud võimaluse ise oma saatust kujundada. Lauljana oli nimi ehk tuttav, aga näitlejana teadsid mind vähesed. Nagu vist praegugi.

Palju sa filmiga teenisid?

Ega ma ju ei ütle seda! Eelarvet ka ei tea. Tean, et see on kalliduselt kõigi aegade kolmas Soome film. “Talvesõda” on number 1. Aga lõviosa moodustasid ju transpordikulud, Soomes oleks odavam tulnud.

Kui palju kolleegid teenisid?

Võtteplatsil palkadest ei räägita. Võin öelda, et filmihonorarid on suured ainult Hollywoodis. Mujal on see töö nagu iga teine. Hind sõltub agendist või sellest, kui vajalik sa filmile oled. On lagi, millest rohkem ei maksta. Sama käib teatri kohta. Kuna tegin Soomes miljoneid marku maksvas lavastuses “Helisev muusika” peaosa, võin öelda, et on olemas vihikuke, kus ka sellise suurusjärguga rolli puhuks toodud kindel taks. Ja see taks on korralik ning motiveeriv. Kui viitsid, võid seda veel pisut üles ajada, aga rahast rääkimine on ju kunstiinimesele vastik tegevus. Ja teatrijuhid teavad seda.

Kus sa Tallinnas elad?

Kadriorus. Arvatakse, et kui Soomes töötan, pean seal ka elama. Aga seal elan hotellis.

Naudin kodusolemist. Saan kodu korda teha ja koolist tulevale lapsele süüa anda. Tunnen, et olen tubli. Siis lähen lasteaeda teist last ära tooma ja tunnen, et olen jälle tubli.

1999 veebruaris hakkasin siin “Irmat” tegema - enne seda olin poolteist aastat Soomes - ja esimesed kaks kuud Tallinnas olin uskumatult õnnelik: ärgata oma kodus, käia oma linnas, mitte kuhugi ära sõita! Ma ei oska seda kirjeldada.

Muide, mul on välja kujunenud silm ja kõrv tuule tugevuse hindamiseks - nagu vanal merekarul! Vaatan puuoksi ja tean täpselt ilma. Olen kiirlaevadega nii palju sõitnud. Väga harva lennukiga. Aga teater on alati lennupileti ostnud kui vaja. Kuna tegime teatri “leivatükki” (“Helisev muusika”) ja mina olin staar, siis mind hoiti. Kui minuga oleks midagi juhtunud, siis 1000 inimest oma 150margaste piletitega oleks jäänud ukse taha. Fantastiline tunne, kui sinu tööd väärtustatakse. Tegin kuus päeva nädalas - laupäeviti veel kaks korda - kolmetunnist etendust. Ja nii 3,5 kuud jutti. Kui lepingut tehti, küsiti, kas hääl peab ikka vastu. Ei osanud öelda. Aga tuli 50. etendus ja hääl oli alles, tuli 100. - ja ikka oli! Vahepeal nikastasin hoopis jala. Ja teatril oli muidugi oma massöör, kes mu eest hoolitses.

Pärast seda tahaks mängida väikses saalis, 150 inimese ees. Istuks keset lava toolil ja räägiks väga vähe. Tegelikult olen alati tahtnud mängida sõnadeta rolli.

Palju oled muusikat salvestanud?

Umbes kuus aastat ei ole midagi lindistanud. Nüüd, sügisel, salvestasime Urmas Lattikasega ühe loo. Keegi pole tulnud suure tengelpungaga, et Kärt, sinu muusika on möödapääsmatu, teeme plaadi!

Olen palju laule kirjutanud. Just üleeile jälle kirjutasin. See on nagu tiinus, nagu lapsekandmine, laulud minu sees ja ümber. Tahaks neile tiivad selga kinnitada, mööda ilma lendama saata ja rahu saada.

Millest “Lomalla” räägib?

Kaks kurjategijat röövivad Helsingis kullassepaäri ja pääsevad põgenema. 12 aastat hiljem läheb hambaarst Jussi (Juha Veijonen) abikaasa Lena (Outi Mäenpää) ja kahe lapsega Mallorcale puhkama, et abielu taas korda saada. Üllatuslikult töötab puhkekeskuses koristajana endine kuriteopartner ja kallim, eestlanna Siiri (Kärt Tomingas), kes hakkab taas mehele õelaid mõtteid pähe ajama.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee