Foto: TH
Mart Soidro, literaat 16. aprill 2020 13:18
Kõik uus on ju hästiunustatud vana ja praeguse eriolukorra käske-keelde saab võrrelda elu-oluga nõukogude Eestis. Mõningaid praeguseid piiranguid poleks vene ajal pidanud kehtestamagi – need kehtisid niigi. Näiteks piirid olid siis enamike jaoks kinni (v-a „vennasvabariigid”) ja Saaremaale sõiduks vajati eriluba.

Mul on kahju tegusatest vanaprouadest, kellele veel mõni kuu tagasi loeti sõnu peale, et nad jumala eest koju passima ei jääks. Kes nüüd istuvad kodus jõude ja tohivad vaid prügikotti välja viia. Kui ma nüüd ikka õigesti aru sain, siis pani üks tähtis ametnik enne lihavõtteid kõigile südamele, et kui vähegi võimalik, ärge külastage oma riskigruppi kuuluvaid vanemaid ja vanavanemaid. Küll sotsiaaltöötajad neile pakid kätte toimetavad! Või jätavad lihavõttejänesed neile värvitud munad ukse taha? 

Nojaa, vene ajal juhtus tihti nii, et paljude laste juurde jõuluvana ei jõudnudki, vanemate komplekteeritud kingikoti said nad ukse tagant kätte. Nüüd on olukord tagurpidine – kunagistest pakitegijatest on saanud kingituste saajad. Aga koht, kust kingikoti kätte saab, on ikka sama – trepikoda. Kriisi juht Jüri Ratas on tänanud eriolukorra ajal paljude eluvaldkondade esindajaid, kes kriisi ajal ei mõtle mitte üksnes endale, vaid ka teistele. Lisaksin sellesse loetellu ka kõik taskuvargad ja pikanäpumehed, meie kohalikud Filled ja Rulled, kes ei puutunud pühadekraami näpuotsagagi. Mõneti on ju nemadki hetkel ühiskonna üks haavatumaid gruppe. Aga jõudsin selle ulaka lause arvutisse toksida, kui saabus Terviseametilt hoiatus, et kriisiolukorda kasutavad ära petised, kes pakuvad inimestele sõeluuringuid ja desinfitseerimisteenust...  

Käskudest ja keeldudest Eesti NSV-s

Nagu juba mainisin, poleks mõnda eriolukorra korraldust pidanud 40 aastat tagasi kehtestama. Või oleks see mõjunud pahupidisena. Võtame näiteks järjekorrad. Kannatusnädala järjekord K-rauta kaubahalli ees oli vähemasti 100 meetri pikkune. Umbes sama pikk kui õllesaba Tartu Toome poe ees 80ndate keskel. Aga Taaralinnas ei hoidnud keegi sel mälestusväärsel ajal mingit pikivahet – järjekorras kahemeetriste vahedega seisvad kodanikud tekitanuks ärevust pigem julgeolekuorganites. Edasi pole mõtet fantaseerida, sest vene ajal sellist distantsi inimeste vahel ei olnud. Keegi oleks kindlasti vahele trüginud, võib-olla oleksin minagi mõne kehakultuurlase (tõstesportlase!) vahele võtnud. Tekkinuks rüselus ja suure tõenäosusega oleks alles miilits suutnud riiukuked lahutada. Kuid see on puhtalt minu oletus, kes praeguse kriisiolukorra mõttes teises ajastus läbi mängib.

Kui omal ajal oli karskus, siis nüüd on maskikandmine saamas elunormiks. Tõsi, kõigile neid veel ei jätku ja seetõttu ei saa maskikandmist teha kodanikele kohustuslikuks. Samas pole kellelgi keelatud valmistada endale kodustest vahenditest ise mask. Vastavalt igaühe maitsele. 

Või nagu ütles väga ilusasti meie rahvastikuminister Riina Solman: „Täna on armastuse mõõdupuuks mask.” (Õhtuleht, 14.04.2020). 

Minu jaoks langesid esimesed maskid juba 2. aprillil, mil Vene eralennukiga Hiina seltsimeestelt saabunud saadetisel olid pidulikult vastas ka riigihalduse-  ja välisminister. Ja fotod lennuväljalt rääkisid rohkem kui sada sõna. 

Sotsiaalmeedia eelkäijatest

Aga jätkem need maskid. Õigus on endisel peaministril Tiit Vähil, kes väitis viimases „Pealnägijas”, et aastatel 1988-1992 oli olukord Eestimaal mõõtmatult hullem. Tõsi, siis sisendas optimismi teadmine, et hullemaks olukord enam minna ei saa. Tegelikult oleks saanud minna küll. Mina mäletan veel aega, kus kolm põlvkonda elasid kitsukeses kommunaalkorteris. Mis oleks pandeemia ajal nendest saanud? Kuidas nad oleksid karantiinis olles saanud suhelda oma sugulaste ja tuttavatega? Tõsi, mõnedel peredel oli 70ndatel aastatel kodus juba lauatelefon. See oli küllaltki uudne asi, näiteks Iina Aasamaa paneb oma käitumisõpikus inimestele südamele, et telefonitoru hargilt tõstes pole paslik alustada „hallooga”, vaid tuleb olla konkreetne: „232-90 kuuleb.” Või mis seal ikka peenutseda: „Tere hommikust, räägib Põldpüü!” („Käitumisest”, Tallinn 1965).

Telefon oli siiski vähestes kodudes, enamik pidi käima helistamas antisanitaarsetes telefoniputkades, kus sai 2 kopika eest linnasiseselt lobiseda nii kaua kuni süda lustis. Tegelikult muidugi ei saanud, sest järjekorras seisjad ootasid kannatamatult oma võimalust.  Sealt putkadest sai siiski teha ainult linnasiseseid kõnesid. Kui oli soov teavitada oma tegemistest maal elavaid sugulasi, tuli seada sammud telefoni kaugjaama, kus sai 15-kopika eest kõneleda terve minuti. Ega maalgi kõigil telefoni olnud. Praegu on seda raske ette kujutada, et naabritädi koputab uksele ja teatab asjalikult, et tuli helistama. Või annan ise naabrimehele teada, et „kolmapäeval kõllab Kalle mulle kusagil kuue paiku. Astun läbi.” Operatiivsuselt järgmine teavitamine oli telegrammi saatmine, mille tänapäeva mõistes kullerid keskeltläbi poole päeva jooksul adressaadini toimetasid. Tihti olid need kurvad teated, harvemini õnnitlused: „Oenne suennipaevaks, kallis haellilaps!” (täppide asemel kasutati e-tähte; M.S.). 

Kõige aeglasem, aga samas levinum suhtlusviis oli saata kiri 4-kopikalise margiga. Jõudis kohale mõne päevaga, ja mitte mulla alt, nagu Vello Orumetsa laulus.

Niipalju siis sotsiaalsest suhtlusest koduvabariigis pool sajandit tagasi. Endast või oma kassist oleks pilti olnud teha keeruline (kuigi ühel minu klassivennal oli vannitoas täiesti arvestatav pimik). Fotoateljees?  Suure tõenäosusega oleks see eriolukorra ajal olnud suletud. Või mine tea – 2+2 reeglist oleks seal saanud kinni pidada.

Mõneti isegi üllatav, et eriolukorras on inimesed muutunud seadusekuulekamateks. Säilitanud rõõmsa meele ja kaine mõistuse. Maapiirkondades ka talupojatarkuse. Ikkagi meie oma riik. Samas kuulen raadiost järjest sagedamini vanemapoolseid hädaldajaid: „Nii hull pole olukord kunagi olnud!” Ja mõtlen: kas inimene, kes elas N Liidus, on põhimõtteliselt teistsugune kui inimlaps, kes sündis vabas Eestis? Meenub olukord pärast Brežnevi surma, kui Juri Andropov tahtis kehtestada veidi rangema režiimi. Milles see seisnes? Töödistsipliini karmistamises ja töökohal joomise vastases kampaanias nimega „Traal”. Et kontrollida, kas inimesed viibivad töö ajal oma töökohal, hakkasid miilitsad ja rahvamalevlased tänavatel, kauplustes ja kinodes haaranguid korraldama ja massiliselt dokumente kontrollima. Inimloomus ei pidavat muutuma, selge see. Siiski ei saa sarnane olukord korduda sel lihtsal põhjusel, et kinod ja suurem osa kauplusi on hetkel suletud.