Kommentaar

Õhtuleht alustas koostööd koolilehtede ja koolidega, et anda noortele platvorm oma arvamuse avaldamiseks.

NOOR ARVAB | Inimesed on kriisi tõttu unustamas, et koos suudame rohkem 

Oliver Mõttus, Miina Härma Gümnaasiumi 11. klassi õpilane, 13. aprill 2020 13:00
Foto: Pathermedia
Tänapäeva noored, nii Eestis kui ka mujal laias maailmas, on üles kasvanud oludes, mis kõigest sada aastat tagasi elanutele oleks olnud jalustrabavad. Natuke rohkem kui sajand tagasi vaikisid relvad esimese maailmasõja järel pärast nelja koletut aastat täis verevalamist. Selle laastava konflikti oli valla päästnud Euroopa riikide vaheline vaen. Kui kaugele oleme me jõudnud olukorrast, mis valitses terves maailmas 1914. aasta suvekuudel?

Sõjast tulenev häving ning inimkaotused olid tollastele poliitikutele silmiavavad. Sellest konfliktist pidi saama “sõda, mis lõpetab kõik sõjad”. Kahjuks see nii ei läinud ja kogu maailm pidi taas taluma kõige süngemat aega kogu planeedi pikas ja rikkas ajaloos. Esimese maailmasõja järgne süsteem varises põrmu, kui Hitler otsustas valla päästa moodsa sõja koledused. Samas sai just too süsteem aluseks maailmale, mis loodi pärast teist maailmasõda. Pärast sõda loodud ÜRO eesmärk on tuua maailma riigid kokku rahumeelseks aruteluks ning aidata kannatajaid. ÜRO ei pruugi veel töötada täiesti õlitatult, kuid mis kõige tähtsam: see on loodud koostöö arendamiseks. Just koos on inimkond peatamatu ja suudab teha palju ning selleks pole paremat näidet kui meie sünnikoht Euroopa. 

Pärast sõda tuli mitmel Euroopa liidril mõte muuta sõda majanduslikult niivõrd hävituslikuks, et keegi ei tulistaks enam eal esimest lasku. Nii sündiski Euroopa Liit. Liit, mis on aastate jooksul pidevalt laienenud, mis on muutnud eurooplased rikkamaks ja mis on toonud sellele sajandeid suurte sõdade käes vaevlevale kohale suhtelise rahu. Euroopa Liit pole täna veel kaugeltki perfektne, seda vaid selle tõttu, et inimkond pole perfektne. Kuid seda, kui palju me võlgneme sellele ühendusele, on raske üle tähtsustada. 

Noored on üles kasvanud Euroopa Liidus, harjunud sellise maailmaga ning sellega, et riigid teevad omavahel koostööd. Maailmaga, kus me võime sõita Tallinnast Lissabonini ilma mingi hea põhjuseta, tundidepikkusi piirikontrolle talumata. Maailmaga, kus me saame töötada Põhjamaadest Küprose saareni. Kuid eelkõige maailmaga, kus me saame elada kindlas usus ning teadmises, et kui meie teele tekivad raskused, ei pea Eesti enam kunagi seisma üksi. Kahjuks tundub, et viimasel ajal ning eriti just praeguse kriisi tõttu on paljud seda unustamas. Unustamas, et koos suudame me rohkem. 

Koos töötamine ei pruugi alati tunduda lihtne, ega see ei olegi. Nagu praegune kriis on näidanud, peavad riigid olema suutelised ka ise, kasvõi lühiajaliselt, probleeme lahendama. Isegi, kui pakutav abi on viimastel aastatel tulnud liiga aeglaselt või tundunud meie silmis kasutu. Samas ei tohiks selle tõttu väita, et koostöö on oma aja ära elanud ning vaja on naasta oma kitsaid huve kaitsva mõttelaadi juurde. Kui inimkond peaks viimastest aastatest, või praegusest olukorrast üldse midagi õppima, siis see on vajadus suurema ühtsuse järele. Vastuseks meie aja suurtele probleemidele ei tohi ega saagi olla isolatsioon. Meie aja suuri muresid saab lahendada ainult ühtsuse ja koostööga. 

Kui seljatame praeguse kriisi, soovime koos kogu maailma rahvastega naasta niivõrd tavapärase elu juurde kui võimalik. Just toetades üksteise majandust ja seistes koos nii oma põhimõtete kui ka vajaduste pärast, suudame liikuda parema homse poole. Me tahame jälle suusatada Itaalias. Me tahame jälle päevitada Hispaanias. Ja me tahame jälle juua kohvi Pariisis. Me peame lootma, et ka välismaalased tahavad taaskord nautida Eestimaa ilu ja võlusid. Ma tahan loota, et kui ükskord tuleb päev, millal minu põlvkond saab võtta riigijuhtimise ränga koorma enda õlgadele, juhindume me just koostööst ja ühtsusest. Koos ehitame me kogu inimkonnale parema tuleviku.