Repliik

Heiki Lill | Kuidas päästa päästjaid? 

Heiki Lill, Eesti Ametiühingute Keskliit, lõuna piirkonna juht, 8. aprill 2020, 13:34
Foto: Pixabay
Käesoleva kriisi ajal soovitatakse inimestel püsida kodus ja teha kaugtööd. Seda eesmärgiga vähendada kontakte inimeste vahel ning sellega seoses ka takistada viiruse levikut. Ent ometi ei saa elu seisma panna ning töötamist oma töökoha juures tuleb jätkata üsnagi suurel hulgal inimestel. Olgu nendeks siis müüjad, politseinikud, päästjad, hooldustöötajad. Erand siin ei ole ka meedikud, kes teevad ennastsalgavat tööd meie kõigi tervise parandamiseks.

Samas on ka neil töötajatel olemas kodud, kuhu minnakse ja perekonnad, kelle seltsi nauditakse peale tööpäeva lõppu. Mis aga juhtub siis, kui töökohal on kokku puututud koroonaviirusesse nakatunud inimesega? Tihtilugu ju teadvustavad needsamad töötajad, et nende puhul ei ole küsimus mitte „kas“ vaid hoopis „millal“ saadakse nakkus ka endale. Ja kui on juhtunud, et nakkus on saadud, nakatatakse peiteperioodil ka kodus viibivad pereliikmed.

Säärase tulevikuvaate ees tekib põhjendatud hirm. Jah, mõningatel juhtudel on peresiseselt võimalik organiseerida eraldatus. Olgu selleks siis mõni eraldiseisev majaosa või elukoht. Kuid paljudel sellist võimalust ei ole ning tuleb leppida samades ruumides viibimisega koos oma lähedastega. Kas siin saaks midagi ära teha? Aidata?

Esimesed ettevõtted, kes kriisi tekkides kannatasid, olid majutusasutused. Ehk saab siin ulatada teineteisele kaks hädasolijat abikäe ning koos mõlemale poolele sobiv lahendus välja pakkuda? Kui majutusasutused pakuksid elamisvõimalust riskirühma kuuluvatele inimestele kriisi lõpuni, oleks tagatud eraldatuse nõuded ja üks võimalik viiruse leviku tee oleks katkestatud. Samuti aitaks see meede ka majutusasutustel nina vee peal hoida. Kindlasti on tehtud erinevaid arvutusi, kui suur on miinimumsumma, mis tuleks ühe eluruumi eest maksta, et tagada majutusasutuse toimimine.

Muidugi jääb ka küsimus, et kes maksab. Kas tööandja, omavalitsus, riik või töötaja? Siin tuleks kaaluda erinevaid võimalusi. Mõningatel juhtudel ei suuda töötaja ise pikaajaliselt eraldiseisvat majutust endale tagada. Lihtsalt tehtava töö eest saadav palk ei võimalda. Lisaks – ära hoitavate nakatunute ravi on kordades kallim, kui nakatumise ärahoidmine. Seega ootan siin nii tööandja, kohaliku omavalitsuse kui ka riigipoolset toetust eesliinitöötajate majutusprobleemile.

Omavalitsustes on loodud kriisikomisjone, mille eesmärgiks on kriisi ajal esile kerkinud probleemide võimalikult hea lahendamine. Usun, et seda nad ka täie pühendumisega teevad ja otsivad parimaid lahendusi. Kindlasti on kõigil palju kindlam tunne, kui meedik, hooldustöötaja või päästeametnik, kes meiega hetkel tegeleb, ei pea mõtlema oma koduste olukorrale ja tulevikule. Tagame neile võimalusel ühe mure vähem!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee